Welcome To My Life: A Walk To Remember

Hey to all you lovelies out there! Suve teine pool on möödunud kõvasti sündmusterikkamalt kui esimene.Tänane postitus on selline, kus algul on palju-palju juttu ja kes ei viitsi lugeda, see scrolligu kohe alla ja vaadaku pilte :)

Mu tädi ja onu suvila asub Raadnas, Peipsi ääres ja sõitsime perega üheks nädalavahetuseks sinna. Mõnus kvaliteetaeg! Sel suvel pole ma randa jõudnud ja ainus kord, kui ujumas käisin oligi Raadnas. Päeval hüppasime kohalikult laadalt läbi: päris korralikult oli rahvast, müüdi näiteks kala (kõik, kes mind tunnevad, teavad, et ma ARMASTAN kala! Oi, kui hea suitsukala seal oli!), tarbeesemeid ja muud pudi-padi. Tahtsin ühtesid kõrvarõngaid, aga jäin otsustamisega hiljaks (tüüpiline mina) ja jäingi ilma. Point proven again: think less, act more.

Meie peres on sport väga hinnatud ja ma olen tänu emale-isale ka spordipisiku külge saanud. Mu vanemad on juba aastaid rallidel käinud ja me õega oleme väikesest peale kaasas jõlkunud. Sel aastal käisime järjekordsel Lõuna-Eesti rallil. Võib-olla polnud see nii lõbus kui üle-eelmisel aastal, mil Renet ka meie perega oli ja naersime pidevalt kõhud krampis, olles majas, mis oli rahvast täis, ent sel aastal ööbisime ühes armsas palkmajas ainult oma perega, raja ääres viibisime aga sõprade-tuttavatega. Kui väiksem olin, meeldis ralli mulle võib-olla rohkem. Praegu ei ole sõit nii oluline, pigem melu, mis kogu üritust ümbritseb. Mäletan, et kui esimesel Euroopa reisil käisime ja Saksamaa rallil olime, seisin viimasel päeval autasustamiskoridori ääres rahvasummas ja küsisin kõvadelt rallimeestelt nagu Petter Solbergilt, Sebastian Loebilt, Mikko Hirvonenilt ja teistelt autogramme. Märtin andis ka ja eile, kui terrassi pesin, leidsin õe vana rallisärgi, kuhu peale Markko ka oma jälje on jätnud. See spetsiaalne raamat, mis sõitjaid tuvustas ja kuhu mehed oma autogramme kirjutasid, on mul siiani alles. Mõned allkirjas on päris ägedad ja omapärased.

Olen kuulnud, et allkiri, nagu käekirigi, ütleb palju inimese iseloomu kohta. Mind huvitab psühholoogia (arvan, et on vähe inimesi, keda ei huvita, miks ja kuidas teatud olukordades käitutakse, kuidas erinevad olukorrad inimese psüühikat mõjutavad jne) ja olen püüdnud ka mõnda raamatut lugeda, ent millegi pärast on need alati pooleli jäänud. Igapäevastest mõtetest pagemiseks on ilukirjandus parem, minu arvates vähemalt. Lugemisfanaatikuna on mul pidevalt raamat käekõrval ja praegu, kui postitust kirjutan, lebab laual lahtiselt ’Spirit Bound’ by Richelle Mead (The Vampire Academy V). ,,Vampiiride akadeemia’’ sarjas on kokku kuus raamatut, millest 2 on eestikeelsed. Mul endal pole kodus ühtegi raamatut, kaks esimest laenutasin raamatukogust, teised kaks oma kauaaegselt juuksurilt ja perekonnatuttavalt Heldilt, kes kõik raamatud lahkelt linna tõi ja neid meile laenas. Praegu olen siis viienda osa juures ja ootan juba kangesti, et see läbi saaks ning võiksin viimast, kõige paksemat osa lugeda. TVA raamatud on minu arvates kõvasti paremad, kui Twilighti omad, juba sellepärast, et sealsed karakterid on tõelisemad, võitlus ellujäämise nimel on mitmeid kordi pingelisem ning igaüks on vaenlane. Pole nii, et head on head ja halvad on halvad. Järgmine lõik räägib sisust täpsemalt, keda ei huvita, võib vabalt selle lõigu vahele jätta ja järgmise kallale asuda :)

,,Vampiiride akadeemia’’ raamatud räägivad noorest dampiirist (jep, dampiirist! Dampiirid on inimeste ja vampiiride järglased, kes on mõlemast soost saanud nende parimad omadused, näiteks kiirus, tugevus, hea kuulmine, võime päikese käes ilma jõudu kaotamata viibida jms.) Rose’ist, kes õpib St. Vladimiri akadeemias kaitsjaks. Dampiirid kaitsevad moroisid (head vampiirid, kes on nö. elus, paljud neist on kuninglikku verd ja igaüks omab jõudu mingi elemendi üle (õhk, vesi, maa, tuli ja vähem esinev vaimsus) strigoide (ebasurnud, kes joovad oma ohvrid verest tühjaks, ei saa astuda pühasse paika a la kirikud, ei saa käia päikesevalguses jne.) eest. Printsess Lissa, Rose’i parim sõbranna, on Dragomiride suguvõsa viimane esindaja ning vamisuse kasutaja. Vaimsusel on omad plussid ja miinused, näiteks saab Lissa tervendada surnuid, kelle hing pole veel nö. lahkunud, nii tegi ta ka Rose’iga, kes on nüüd varjudest suudeldud ja seetõttu tunneb, näeb kõike, mis Lissaga toimub ühepoolse sideme kaudu, isegi kui ta on tuhandeid kilomeetreid eemal. Tegelikult toimib side kahte pidi, kuna mida rohkem Lissa vaimsust kasutab, seda enam tekitab see frustratsiooni, halbu emotsioone jms, mis kõik Rose’i lähevad, sest tal on võime need halvad tunded Lissalt ära võtta. Sellest siis termin varjudest suudeldud. Raamat algab sellega, et kaks sõbrannat on akadeemiast 2 aastat jooksus olnud ja ühel õhtul nad lõpuks ka tabatakse ja viiakse tagasi St. Vladimirisse. Õppekavas maha jäänud Rose peab kaitsjaks õppimise programmi kiiremini läbima ja teda hakkab õpetama Dimitri Belikov, keda raamatus kirjeldatakse vastupandamatu ja võitmatuna. Need kaks armuvad, ent on 3 takistust: vanusevahe, õpetaja-õpilase suhe ja asjaolu, et neist mõlemast peaks pärast lõpetamist saama Lissa kaitsjad ning rünnaku korral pole aega mõelda üksteise päästmisele, oluline on hoida Lissa tervena. Sari keskendubki neile, lisaks Cristianile, Adrianile (liitub peategelastega sarja teises osas). Kui Sulle meeldib lugeda üleloomulikust, sõprusest, armastusest, armastad põnevust ja seiklusi, mis toovad näole jahmatuse, naeratuse või kurbuse, on see kindlasti sinu jaoks! Viimastel päevadel pole mul olnud aega lugeda, kuid õhtul voodis lebades on raske käest panna ja see pole eriline takistus, et 4 raamatut on ingliskeelsed. Mõnus lugemine. Muideks, keda huvitab, siis Sookie Stackhouse’i romaane on ka hakatut tõlkima, esimene on eesti keeles isegi väljas juba (need on siis raamatud, millel põhineb sari ’True Blood’)

Mis veel? Ülikool on iga noore inimese elus väga tähtsal kohal ja minagi astusin oma pisikeste jalakestega rajale, mida mööda kõndides otsin iseennast, avastan endas uusi külgi ja omandan ühtlasi ka uusi teadmisi. Sel nädalal alustasin õpinguid TTÜ-s toidutehnika ja tootearenduse erialal. Väga palju tuttavaid on TTÜ-s. Esimesel päeval tegime kogemata poppi Krissu, Silveri, Johni ja Krissiga, kuna järjekorrad kohvitkutes olid nii pikad, siis mõtlesime, et eelnädalal pole vast hullu, kui ühest tunnist puudume ja sõime rahulikult lõunat. Senini pole tunnid jubedad olnud, kuna praegu kõik alles sisseelamise faasis ja tutvustav, ent homsest algab tõeline õppetöö. Pean mingi plaani välja mõtlema, kuidas ma kooli saan, loomulikult rongi/bussi/vahel Silveri või Krismariga ja eks mõni sõidab veel sinna poole, aga jah.. Raske on mitme sõiduvahendi aegasid klapitada, aga küll hakkama saab :)

26. augusti õhtul pidasin oma sünnipäeva, suur-suur aitäh: Kristel, Sirle, Liis, Stiina ja Kristiina ning Henri, Renet, Sander, Rauno N, Rauno S ja Krismar :) kahju, et Oskar ja Karl ei saanud tulla. Ühetgi pilti pole. Liis tegi armsa koogi, Krissu megamaitsva salati :) suur karukallistus teile kõigile! P.S. Liis, Sass, Henri and I – we sure got some moves! Täna tulid sugulased-tuttavad, kes tõid väga armsaid kingitusi ja palju häid soove :) Õhtul istusin ema-isa, onu-tädiga terrassil, vestlesime maast ja ilmast. Nendega on alati tore :)

Eelneva kirjutasin 27. augustil, tänaseks olen 4 päeva koolis käinud ja on nii rõõmsaid kui ka masendavaid tundeid: rõõmsad: hell to the yeah! I’m in uni now! Kõik on uus ja huvitav, hetkel veel tüdimust pole; masendavad: kuidas ma küll kogu selle keemia-füsa-mata-keemia-mata-keemiaga hakkama saan? Tunnen end nii rohelise ja rumalana. Teisipäevaö laenutasin 4 keemia abimaterjali, mis on kõigest kooliteemade kordamine ja veidi uusi asju ka. Mõned loengud on koos Oskariga ja hea on, et ma pole ainus, kes nt joonestamise joonistest kohati midagi aru ei saa. Kõvasti rohkem on seal peal kirjas kui neil, mis me koolis tegime. Loodan, et mulle ikkagi meeldib kujutav geomeetria (ja pealiskaudselt küll, ent siiski, tehniline joonestamine), sest gümnaasiumis oli see aine põnev. (Parandus: tähistus on kohati teistsugune, kuid kodune töö oli lihtne ja mõnus :))Teisipäeval oli esimene matemaatilise analüüsi loeng ja vahepeal jooksis küll juhe nii kokku, et appikene! Mata täiendõppes käisime Krissuga nii teisipäeval kui ka kolmapäeval, itsitasime esimeses loengus praktselt terve aja ja kujutan ette, kuidas meid ümbritsevatel inimestel olid närvid läbi, teine loeng oli veidi raskem ja kuna õppejõu ja meie lahenduskägid on kohati erinevad, on raske jälgida, aru saada. Mu kõrval istus üks poiss ehitusteaduskonnast, kes ütles, et ta ei saa ka midagi aru, kirjutab lihtsalt maha ja mitte nii väsinud peaga vaatab uuesti üle. Kusjuures, kui vingusime, et keskkoolis on pikad päevad, siis ülikoolis koolipäeva pikkused varieeruvad: esmaspäeviti näiteks on mul ainult 1 loeng ja sedagi paaritutel nädalatel, kolmapäeval pean paarisnädalatel aga 8.00-19.00 koolis olema. Reeded on paljudel erialadel sageli vabad, mul see kahjuks nii pole: 8.00 algab informaatika keemiaerialadele, hiljem on kord kuus praktikum. Õnneks ei tulnud ma TTÜ-sse üksi ja palju-palju tuttavaid on siin. Tore on, et lõunapause saan veeta sõprade seltsis ja leida uusi tuttavaid. Kõige parem on aga, et saan kõike seda kogeda oma parima sõbrannaga. Me loves my babydoll/cupcake/princess so, so much! To the Moon and back!

Eile, neljapäeval sõitsime Riiniga pärast loenguid kesklinna, et minna toidukate esmakursuslaste tutvumisõhtule St. Patrickusse. Kõik oli tore ja hubane ja kindlasti tunnen nägupidi nüüd rohkem inimesi ära, nimede kohta ei ütle midagi! Kusjuures, ma ei mõista, miks mul nimed ja näod meelde ei jää, sest tavaliselt on mul üpriski hea mälu selliste asjade peale, Kristel näiteks ei vii mõnikord pärast kolmandat kohtuimist ka nimesid-nägusid omavahel kokku, heh. Küll ajapikku suudan kõik inimesed meelde jätta :) Muideks, kui sinna sõitsime, siis juhtus selline paha asi, et sain protokolli. Esimest korda elus. Buss oli algul nii täis, et ma ei oleks kuidagi pääsenud komposteerimisaparaadini ja kui juba vähem inimesi oli, unustasin end juttu rääkima ning tuligi kontroll ja pidin koos mõne teismelise tüdrukuga rohelises bussis istet võtma. Piinlik on ausalt öeldes, aga vähemalt nüüd tean, et ükskõik, kui täis transpordivahend ka poleks, pean läbi trügima ja pileti komposteerima, kuna iialgi ei taha sinn bussi enam minna. Loodan, et ei saa väga palju trahvi, kuigi ei usu, et 600 kr saan, kuna esimene kord jms + pehmendavad asjaolud olid ka. Elis vist sai ka kunagi protokolli, tema ei saanud väga palju nii et loodan, et minul ka väga hullusti ei lähe. Moraal: ärge sõitke jänest, sõitke piletiga, komposteerige pilet/laadige õigel ajal ID-kaardile kuukaart vms. Igal juhul on see etem, kui piletita sõitmine ja trahvi maksmine.

Istun praegu Riiniga raamatukogus ja ootan, et Silveril (ja Kristelil) tunnid lõppeksid, et saaksime siit vihmasest ja äikeselisest Tallinnast koju. Õnneks saan läpakast kõrvaklappidega muusikat kuulata ja ei pea ma seda õudset müristamist kuulama, suurtest klaasakendest välgutamist näha on täiesti piisav. Proovin tõesti tihemini kirjutada ja püüan mitte unustada, kuna endal on ka pärast hea lugeda/meenutada. Pealegi, kui trükin kõik mõtted/tunded/kogemused kohe ära, siis on detailsem ja parem ülevaade, ilmselgelt pole ma robot ja ajapikku hajuvad mälestused mu ajus laiali, jättes järgi mõned üksikud, mis tuhmides toonides meenutamist ootavad. Ja ongi sügis käes: ilusat uut kooliaastat kõigile! Olge mõnusad :)