Pean oma lubadusest-soovist-millest iganes kinni ja kirjutan varem kui kahe kuu pärast. Viimased kaks nädalat olen veetnud kodus ja koolis. Tavaline. Eelmisel nädalal olime õega päris palju kahekesi: ema läks Soome, isa oli ka vahepeal põhjanaabrite juures. Ei, päris kahekesi ei olnud, kiisu oli ka. Olen maininud juba, et meil on uus karvapall? Megaarmas! Suvel mainisin Kristiinale, et tahame kiisut ja et teatud tingimused ka (nt. must karv, isane) ning järgmisel hommikul saingi Kristiinaltlt lingi, kus Olga (Kri vana klassiõde) läbi kuulutuse kassipoegasid ära andis. Pildid on kuulutusest. Usun, et iga vähekenegi loomasõber ei suudaks sellistele numpsikutele ära öelda. Saatsin kohe meili emale-isale, õele ja nädala pärast oligi armsake kodus. Nuusutas kõik kohad läbi (nostalgia tekkis, kuna Donnat ei ole enam.. oeh.. igatsen teda nii-nii väga) ja mängis ämblikuvõrguga. Kordagi ei nutnud. Mahtus peopesa peale ära. Nüüd, talve lähenedes on ta veidi rasvunud, aga ikka veel pisike. Millegipärast mulle ei meeldi kassid, kes on megasuured. Tegelikult olen rohkem koera inimene. Koerad on nagu inimesed: nende eest peab palju hoolt kandma, ent nad on kaaslased, kes jagavad sinuga rõõmu ja kurbust, nt. kui haige olin, siis Donna alati tuli mu juurde ja vaatas kurbade silmadega, pani koonu teki peale ja lakkus mu kätt; kui rõõmustasin, jooksis temagi mööda tuba ringi ja tahtis mängida. Kassid on isepäised: tulevad-lähevad, millal tahavad ja saavad paar päeva peremeheta läbi ajada, koer see-eest vajab pidevat tähelepanu. Kassidega on sellevõrra lihtsam, ent iga kell valiksin koera kassile. Mitte et ma armastaks/jumaldaks/nunnutaks oma kiisupojakest seepärast vähem, vastupidi, olen õnnelik, kui tema juurde koju saan.
 |
| Kiisu venna. Meie omal on valge laik rinnal. Väga sarnased on nad siiski. |
Reede hilisõhtul sain Kristeli, Henri, Krismari, Stiina, Karli, Neu, Iti, Karmeni ja Ergoga pargis kokku, hiljem tuli Taavi ka. Rääkisime umbes tund-poolteist. Vahel on hea lihtsalt rääkida, kuigi tahaks midagi pöörast teha. Kui mitte pöörast, siis ükskõik millist muud tegevust peale seismise ja jutustamise. Emme tuli just enne välja minemist Soomest tagasi ja sõime koos perega. Sain kõrvarõngad kingituseks. Õde sai muidugi mitu-mitu asja, aga elan üle. Emal juhtus põlvega õnnetus Soomes. Praegu liigub ta meil üldse karkudega.
Laupäeva hilisõhtu veetsin Neu, Kristiina ja Henriga H pool filmi vaadates. Mingi perekomöödia (vanem film) oli, nime ei mäleta, aga J. Sparrow on parem kapten/piraat kui see, kes selle filmi naljakaks pidi tegema. Tahes-tahtmata võrdlen kõiki mereseilajaid Deppi kehastatud habemikuga. Pühapäeva hommikul pidin vara ärkama, sest ees ootas SEB Tallinna Maraton/Sügisjooks 2011. Algselt ma ei pidanud sinna minema. Ei tahtnud ka. Ema kutsus millalgi, ütles, et Caroline, Mariju, Helerin ja kõik lähevad, et kas ma ei taha minna, eeee.. ei tahtnud. Mingil hetkel isegi kaalusin seda ideed, aga Kristel ei tahtnud minna, siis matsin ise ka mõtte maha. Teadmisega, et pean ikkagi minema, oli vähe aega harjuda, sest kui emme Soomest tuli ja jalale vaevu astuda sai, oli selge, et pean tema eest osalema. 13.30 oli 10 km start. Algul liikus terve rahvamass v ä g a aeglaselt, aga mingil hetkel kõndisid kõik meist (Caroline, Mariju, Helerin, Ann ja veel 2 naist) mööda ja mõtlesin siis, et what the heck?! viimaseks ma küll jääda ei taha ja lisasin tempot veits, Marie-Helene ja Helerin tulid järgi, kõndisime eest ära (10 km kepikõnd, käimine oli see grupp, kuhu me registreeritud olime ja btw, me kõndisime keppideta). Leidsin, et kergem oleks, kui võtaksime sihtmärgid, kelle tempos püsida (ilmselgelt vaatan liiga palju suusatamist ja muud sporti, sest ajusopist meenus, et jänese tempot järgida on kergem, kui ise rassida). Valisin välja kaks tädikest (ma pakun et 50+, lühemad kui mina), kes kõndisid väga tempokalt ja isegi jooksid vahepeal. Terve tee pidasime nendega sammu ja jooksime väga väikestest vahedest inimeste vahel läbi, kuna eelmainitud sihtmärgid jooksid iga poole minuti tagant kellestki mööda. 10 km Sauelt Laagrisse/Keilasse (ok, veits otsa nendele vahemaadele) pole ületamatu, ent sellises tempos on see väga jõhker. 5 km joogipunktis me loomulikult ei peatunud, sest sihtmärgid lõid sellele käega (liiga pikk järts oli!!) ja nii me siis kõndisime-sörkisime edasi. 2 km enne lõppu jooksime neist ette ja peaaegu terve lõpu finišisse jooksime. Snickers, mida jagas teiste piigade seas ka Liis (andis mulle minu oma :)), pole kunagi nii krdi hea maitsenud nagu siis. Maitseelamus omaette! Ootasime siis teised ära, andsime kiibid tagasi ja võtsime need tasuta Soome-Rootsi pääsmed/flaierid ja läksime autode juurde. Õega koju sõites hüppasime Statoilist läbi ja ostsime 2 hot dogi, kuna kõhud olid megatühjad. Vanemad olid nädalavahetuseks onu juurde Raadnasse sõitnud ja jõudsid peale meid koju, kodus aga polnud midagi süüa ja ausalt öeldes pärast sellist füüsilist pingutust poleks me niikuinii jaksanud kokkata. Õnnelik ja uhke olen, et läbisin selle kadalipu ja võib-olla tahaksin järgmisel aastal isegi uuesti minna. Btw, Karl käis 21 km jooksul, nii tubli oled! Eelmisel õhtul käis Sauel ka jooksmas. Sportsmen.
Ülejärgmisel esmaspäeval ootab mind ees esimene KT ülikoolis: insenerigraafika KT nr 1. Eilses harjutustunnis ei saanud ma mõhkugi aru, aga loodan, et suudan selgeks teha endale selle teema. See, mis gümnaasiumis tegime, oli kordi kergem, kuigi kasuks on siiski tulnud. Teooria on joonestamises täielik umbluu. Mataanalüüsis samuti, aga rõõmsaks teeb see, teisipäevases teoorias sain kõigest aru, juhhuuu!! Score.
 |
| She's gorgeous! I actually like her voice. And I loved her back when she was on the 70's show :) |
 |
| The-always-handsome Mr. Alex Pettyfer |
Eelmisel nädalal vaatasin 4 filmi. Omg, mul pole midagi paremat teha, eks? Tegelt polegi. Osa sõpradest on koolis, osa õpib ja kõigil on midagi teha. Üksi õues olla pole just eriti tore. Vähemalt olin eelmisel reedel terrassil päikese käes, kui filme vaatasin. ’’Beastly’’ – mõttetu, Alex Pettyfer on kena ja tema briti aktsent on võluv (selles filmis ilmselgelt seda polnud), aga see oligi kõik, mis filmis lahedat oli. ’’Friends with benefits’’ – lahe! JT wc-stseen oli hilarious!! Lõpp oli etteaimatav, ent meeldis siiski. ’’I Am Number Four’’ – vastakad tunded. Alex is a cool kid, i must admit. His voice appeals to me, lol. Kohati oli lahe, Red Bulli kommentaar oli hea, aga kohati oli jälle nii mööda. Pealegi, kui suur on tõenäosus, et satud suvakas koolis suvaka venna otsa, kelle isa uuris sinu ja teiste sinutaoliste kohta, et sel vennal on mingi kivi, mis aitab sul mõistatust lahendada jne. Väga väike. Päriselus. Filmides, not so much. Ja wtf, et see bully pärast nr 4’ga sõber oli. Makes no sense isegi pärast nende ilgete peletistega kohtumist. ,,Red Riding Hood’’ – mõnus. Olen varem sadu kordi maininud, et armastan muinasjutte. Seda lugu teab vist igaüks, kuidas Punamütsike vanaema juurde läks ja hunt ta ära sõi. Hunt filmis ei ole mitte tavaline, vaid hoopis libahunt, nagu viimane mood seda nõuab. Siinkohal on vast mõistlik mainida, et puuraidur on freaking hot! Oeh. No words. I liked him. Kristelile viimane film näiteks kindlasti ei meeldiks ja pigem ongi see inimestele, kes tahavad midagi fantaasiarikast, täis seiklusi, armastust ja legende. Tho, i love grey's, gg, 90210, life unexpected, sometimes i need something supernatural, exciting and totally out of this world to take my everyday thoughts away. See on ka põhjuseks, miks selliste minu poolt armastatud romaanide nagu ,,Uhkus ja Eelarvamus’’, ,,Arc de Triomphe’’ ning ,,Tappa laulurästast’’ asemel tahan lugeda escapist yarne, milleks on näiteks The Vampire Academy või Harry Pottery raamatud. Mainiksin veel, et ootan põnevusega The Hunger Games trioloogia esimest filmi, mis esilinastub Ameerikas 23.03.2012.
True Bloodi neljanda hooaja viimane osa oli ka ära. Mulle isegi meeldis see lõpp, kuigi sel hooajal, pean tunnistama, oli palju-palju rääkimist ja mitte tegusid. Hooaeg algas superhästi, mida lõpu poole läks, seda igavamaks muutus. Tho, I love Stephen Moyer, I'm glad, et Sookie lõpuks mõlemaga (E&B) lõpetas, ta võiks nüüd Alcide'iga olla. Ja eee.. Seda ka et terve hooaeg Ericu ja Sookie seksimist ja õrnutsemist vaadata pole just eriti armas, kuna TB on toores, mitte mingi tavaline teenage draama. Nõiad olid ülimõttetud selles hooajas, kuigi algus oli palju tõotav. Pam ütles le finele’is parimad laused to date. Need ei haaku eriti tänase postitusega, aga siiski lisan need tsitaadiks kõige lõppu. Muideks, jess! TVD3 esimest osa saab juba homme vaadata, win! Lähen ja avastan külmkapisügavustes uusi peidupaikasid, sest tundub, et mu kõht on kuri ja tahab, et ma teda aitaks. Kõike head ja hoidke end selles tuulises ilmas, mis viimastel päevadel maad on võtnud. Jooge kuuma kakaod ja mässige end pleedide sisse ning mõelge mõnusaid mõtteid :)
Triinu, ilusat reisi sulle! Kuulsin, et teed blogi, loodan, et saan ka lingi ja sa uuendad seda tihti. So excited for you! Millalgi tuleme külla sulle, hopefully, saad meile Walesi elu näidata ja megalahedast ülikoolielust välismaal isiklikult pajatada. Kalli!
Random pildid, mis ma arvutist leidsin:
 |
| Üks kord Roccas olles käisime ema ja õega söömas, üleval olev roog oli megamaitsev! |
 |
| Õe eine |
 |
| Magustoit :) |
 |
| Sellise tomati tõi emme umbes kuu aega tagasi maalt koju |
 |
| Me loves puslesid kokku panna! |
Pam: ’’I am so over Sookie and her precious fairy vagina and her unbelievably stupid name. Fuck Sookie!’’
