Sunday, February 3, 2013

In The Morning Light Let My Roots Take Flight

Jaaa nagu alati, mu posituste pealkirjad ei seostu kuidagi postituste sisudega. I think.. Igal juhul oli mul tahtmine Imagine Dragonsilt midagi teiega jagada, kuna ma lihtsalt ei suuda päevagi minna tervet albumit kuulamata. Love 'em. Kui ma saaks panna kokku endale meelispärase mitmepäevase muusikafestivali, siis näeks esinejate nimekiri tõenäoliselt välja selline:
  1. The Script
  2. Snow Patrol'
  3. Coldplay
  4. Florence and the Machine
  5. Ed Sheeran
  6. James Arthur
  7. Eminem
  8. Daughtry
  9. OneRepublic
  10. Alicia Keys 
  11. Ellie Goulding
  12. Ewert and the Two Dragons
  13. Imagine Dragons
  14. Kings of Leon 
**Kui kõik eelnevad on täisti suvalises järjekorras, siis Kings of Leon ja Imagine Dragons oleksid viimased lavale astujad, sest KoL on mu maaaaaailma lemmikuim bänd ja Imagine Dragons on hetkel vähemalt teisel kohal, kuigi kõik loetelus olevad muusikud on ägedad ja kuuluvad minu igapäevasesse playlisti.

Ausalt öeldes ma ei teagi, millal viimane postitus oli, aga ilmselt väga kaua aega tagasi nagu see tavaks on kujunenud. Jõulud veetsin perega Saaremaal. Aastavahetusel olime Karli juures ja käisime pargis rakette vaatamas ja sõpru-tuttavaid kallistamas. Jaanuaris oli sess, sain kõik eksamid neljad. Viimased viis päeva hingasin ja elasin rakendusstatistikat ja eluski ei taha enam midagi statistikast kuulda. Sel semestril on ainult 4 ainet, aga kõik on suuremahulised ja 2 erialaainet on ka keemiate kõrvale, yay! Enamik vabast ajast möödus jaanuari lõpus tööl käies ja I have no idea, kuidas ma ülitiheda tunniplaani kõrvale tööl käimise mahutan, sest juba praegu on käed-jalad kooli puudutavaid tegemisi täis.

Enne sessi lõppu oli Krissu sünna ka. Lahe oli, Karl, Raunod, Henri, Kristiina, Kriss, Stiina, Oskar, Siki, Elis ja co olid ka kõik seal lisaks veel paljudele. Heh, mulle meeldib, kuidas Krissu ütles, et ega ta palju inimesi ei kutsunud ja kui me Sikiga sinna jõudsime, oli pool maja rahvast täis nagu alati. 

Siki ja Liisiga käisime sel neljapäeval TTÜs peol. Üle pika aja ütleks selle kohta. Enne käisime kuskil Siki mingi sõbra sõbra pool istumas. Ja öösel oli päris fun, aga väsitav seiklus Oskari, Rauno ja Sikiga koju saada. Kaspar ja Liis saatsid meile enda takso järgi, kuna täiesti võimatu oli taksot saada, mis linnast välja sõidaks.

Reedel käisime Lummari sünnipäeva puhul vanade klassikatega õnne soovimas ja astusime päris paljude õpetajate juurest läbi ja rääkisime juttu. Pidin kella kaheks TTÜsse loengusse minema jaaaa see oli huvitav kogemus. Ma arvan, et seal loengutes ma enam käima ei hakka, kui just KT-d või miskit pole.

Eile päeva veetsin voodis lugedes, sest ma pole nii ammu midagi head lugenud ja õhtul käisin Henri juures Karli, Kristiina, Kristeli, Oskari, Krismari ja Stiinaga. Mmmmm... Mis veel? Polegi midagi vist. Hmhh.. Aa, meil tuleb Sikiga võib-olla mu senise elu kõige ägedam suvi, kui kõik 100% õnnestub. Kui ei, siis mõtleb midagi muud välja. Järgmine nädalavahetus Krismari sünnale. Eile sai Henri pool naerda kingiideede üle. Let's just say, et Krismaril nende üle piinlik ei hakkaks. Ma arvan.. Vähesed asjad panevad teda piinlikkust tundma, kui üldse.

Aga kuna ma pean pragu biokeemiat õppima ja referaati tegema ning esitlusi koostama, siis I better go. Olge mõnusad ja ilusat veebruari algust:)

Saturday, November 10, 2012

Life via Instagram

Ma olen juba nii palju lubanud, et kirjutan ja kirjutan, aga probably ma ei võta end pikka aega veel käsile, et siia oma mõtteid kirjutada, liiga palju muid tegemisi käsil. Seega, et kompromiseerida, siis panen siia hulgi pilte suvest ja sügisesest kooliajast, mil on palju uut ja huvitavat toimunud.

Koolist veel niipalju, et poolsemestri KT-d on tänaseks läbi ja kulminatsiooniks oli füüsika, mis läks väga edukalt, Kerstiniga tegime tiimitööd ja kõik ülesanded said lahendatud, yay! Tänud Andresele ja Krissule, kes mind füsa õppimisel aitasid, don't know what I would have done without ya!! Jaaaa.. siis palju praktikume on, kolmes aines kogunisti: füsa, analüütiline keemia, orgaaniline keemia. Analüütiline kõige nürim, peab ülitäpselt mõõtma igast jama ja vaatama, arvutama jne. Orgaaniline on huvitav: sünteesime erinevatest ainetest teisi aineid ja ehitame ise aparatuure, siiani ainult positiivsed muljed. Füüsika praksid on ägedad, kuna meil on lahe juhendaja. Loengud on kõik enam-vähem normaalsed, mõnes olen loobunud käimast, kuna osa on niiiiiiiiiiiiiii mõttetud ja ma parem õpin ise kodus, kui käin seal kohal ning ei tee ikka midagi. Oskar alustas sel semestril TTÜs õppimist ja temaga on lahe loengutes, mis meil koos on. Mmmm.. mis veel? See semester on mõnes mõttes täielik õudusunenägu: matat pole, inkat pole (no seda enam ei tulegi vist, ma pole kindel, kas meil erialane kunagi tuleb, bakas vist mitte igal juhul), palju keemiat, füüsikat, rakendusstatistika. Geenitehnoloogia, mis tundub tegelikult lahe aine, ei ole seda üldse, sest loengud on kuivad ja kumbki õppejõud ei suuda ainet just väga huvitavaks teha.

Praegu ongi põhimõtteliselt kool, kodu, töö, sõbrad. Liisi ja Sikit igatsen. Sikit eriti, tüüp on Tartus ja viimati nägime Kristiina sünnal vist, msn ka pole, ei helista, pole kuulda ei kippu ega kõppu. Õnneks Karl käib tihedamalt kodus sõjaväest ja teda näen rohkem. Anyway, enough about all of that! Pilte siis, jep? Ok. Olge siis mõnusad ja hopefully külmad ilmad, mis kuidagi väga ootamatult on saabunud, jätkuvad pigem lumega kui ilma. Ja üritage mitte haigeks jääda, meil koolis oli septembris hull külmetus-viirushaigste laine. Ilusat sügise jätku, kullad, 'n C U around!


Sel aastal olen ma megapalju raamatuid lugenud ja witty dialogue on alati parim. Simon Lewis and Magnus Bane you two are my heroes!


Liisiga tegime pastat suvel minu pool. Õigemini tema tegi, mina istusin söögitoas, sest ma ei tohtinud jalale eriti toetada, kui Liis parajasti köögis askeldas ja pai lapsena söögitegemise enda peale võttis. Nom-nom! Hea oli pärast väljas süüa ja juttu ajada. Love yaaa!!


Sikiga käisime suvel Intouchables'i vaatamas. See film on 100% must-see! Pole ammu kinos käinud nii, et vaatajaid on vanuses 7-70 ja kõik naeravad ja pühivad silmi.


@ Vapiano


Caroline juures ema ja õega. Oli vähe pikem istumine Allikute pool.


Käisin sel aastal kõikidel Eesti korvpallikoondise kodumängudel v.a. Serbia mängul (mida hiljem tulemust vaadates sügavalt kahetsesin, aga Kristiina sünnipäev oli, seetõttu puudumine oli vist andeks antav). Kuna mu isa kuulub Eesti Korpallisõprade Seltsi, siis meile oli alati fännisektoris lindiga eraldatud ala, kuhu keegi teine ei pääsenud. Suht koomiline seltskond kuulub sinna seltsi ja osadega neist tulevad ainult lõbusad ja naljakad hetked meelde.


And I have no idea, miks nii pointless pilt siin on.


In love with this book. Lugesin Hunger Games'i enne suure buumi saabumist ja see raamat on pea et sama hea. Teine osa ootab riiulis, yay.


Korvpalli käisime veel ka väljaspool EM valiktsüklit vaatamas. Selle tulemuse "säilitasin", sest Eesti võitis suureskooriliselt ja üleplatsimees Vene tegi 41-punktilise skoori ehk veerandi punktidest. Ulme vend lihtsalt.


Gaga'l õe ja Sikiga kerge romantika. Kusjuures see on naljakas, et kui kirjutasin Gaga, siis tuli iTunesist kohe Poker Face, heh.


Orgaanika laborid näevad välja sellised, et sünteesime ühest ainest teist läbi mitmete protsesside, ehitame ise aparatuurid jms. Üks lahedamaid keemia laboreid, kus ma osalenud olen. Antud pildil sünteesisime Riiniga nitrobenseenist m-dinitrobenseeni. Oh, ja jäämasinaga on ülilahe mängida. Nagu väike laps võtaks plastmasskühvliga masinast jääd (minu tegevus tavaliselt) ja siis Riin ehitab alati mingi valli meie keeduklaasile ümber, kui seda jahutada on vaja. #kidsatheart



ESIMENE LUMIIIIIIII!!!!!:)))))


Kevadel anorgaanika laboris vist. Selles aines olid ka iseenesest lahedad laborid, sai igast erinevat värvi lahuseid kokku panna ja hullud sademed ja särgid-värgid tekkisid.


Sümboolne osa "sünnipäevasaagist" sugulastega tähistamisel.


Isa kinkis mulle sünnipäevaks kaks kutset Gaga kontserdile. Põhimõtteliselt lava ees seisime ja hell to the yes!!! Mark Kanemurat nägin, Gaga ei kõigutand nii väga, aga khm-khm.. Mark Kanemurat nägin oma silmaga tantsimas :)


Pisarakook minu sünnipäeval. Mis tuletab meelde, et pean ema käest teise koogi retsepti küsima, sest see oli niiiiiiiiiiiii hea. Ja ma ei kujuta ette, miks ma hoopis sellest pilti ei teinud -.- Äkki pärast retsepti küsimist teen seda ise ka ja panen retsepti siia üles..


1 nädal käisime vist iga õhtu Henri pool midagi tegemas, kas siis filmi vaatamas või midagi muud,  1 õhtu mängisime Henri, Rauno ja Andresega monopoli. Rauno jäi kohe miinustesse, oli kõigile võlgu, me Andresega tegime tiimi ja olime peaaegu võitmas, aga lõpus Henri ownis kõik ära ja võitis. Või õigemini me andsime alla, sest ei jaksand enam kl 2 aeg öösel mängida. Aaa ja hull ämblik oli 1 õhtu Henri seinal. ÜLIjube! Kapp kui loodusaktivist pidi selle muidugi ilusti kinni püüdma ja välja viskama. Iga päev sel nädalal naersin lihtsalt terve päeva ja loengutes ei jaksanud midagi teha, kuna ma olin niiiii väsinud, aga no regrets, had fun.


1 x geeni loengus vaatasime terve aja Riiniga toidu pilte (toidukad ju) ja siis mõtlesime, mida oleks kerge teha ja proovisime mõlemad kodus uut moodi viineripirukaid või mingit (ma ei teagi, kuidas seda nimetada) asjandust, mis maitses üllatavalt hästi.


Ja minu kõige armsam väike sõber. Ainult kallistaks ja kallistaks teda. Kahju, et ta nüüd enam minu voodis ei maga, sest ta on vist aru saanud, et ma ei tõuse hommikul kuuest, et talle süüa panna ja siis tagasi magama minna. 

And that's about it. Tegelt ma tahtsin veel Pärnu pilte ka lisada jms, aga ma ei jaksa, so you're just gonna have to deal with it.

Update: Aa, eile käisin muidu Karli, Neu, Siki, Krissu ja Oskariga linnas söömas ja muljetamas, tore on nendega, kuigi kõik olid nagu zombied, eriti Karl, kes lõpuks juba laua peal magas ja isegi teenindaja küsis, kas tal on väga paha olla. No need on need ajateenistuse rõõmud ja mured. Ta võiks sealt juba jäädavalt tagasi tulla, igatsen tema pikki juhtmeid ja filosoofiapomme, agaaa varsti, varsti.


Panen praegu bloggeri kinni ja siis hiljem kunagi kirjutan veel, no promises really, ma olen nii halb blogija (vähemalt siia blogisse), seega musttuhat kalli ja ilusat sügise lõppu ning talve hakku kõigile!

Thursday, October 4, 2012

Update #2

Istun praegu analyytilise keemia loengus ja pooleldi tudulandis juba. Halb blogija olen, sest see blogi on t2ielikult unarusse j22nud. Ainus, mida lubada saan on see, et pyyan millalgi pildid lisada ja paar s6na kirjutada. Sry, kui sada kirjaviga ja imelikud s6nad, autocorrector ei ole mu s6ber. Have a great day, lovelies!

Saturday, July 28, 2012

Update #1

Ma tean, et peaksin midagi kirjutama, sest ma pole nii ammu seda teinud, aga ma lihtsalt ei suuda, jaksa, pole piisavalt motiveeritud. Igasuguseid muid põnevaid asju on teha ja see blogi on nii teisejärguliseks muutunud. Kahjuks. Millalgi lähiajal kirjutan paar sõna mõningate kuupäevade taha ja lisan rohkem pilte, sest pildimaterjal kõneleb paremini kui täiesti random jutt, niikuinii pole mul midagi tähtsat ja arukat hetkel öelda, mõtted on hoopis kuskil fantaasiamaailmas ja suve temperatuuridega vist ära sulanud/aurustunud. Praegused hetked koosnevad peamiselt tööl käimisest, lugemisest, perega olemisest ja vahel ka sõpradega väljas käimistest. Sikiga olime just eelmisel nv'l näiteks kinos ja linnas. Aga sellest pikemalt juba järgmisel korral, ütlen vaid, et minge The Intouchables'i vaatama, mis oli täiesti võrratu ja varsti saate mõningat uut materjali siia lehele. Järgmise korrani! xx

P.S. So You Think You Can Dance'i uus hooaeg on sick!!!! Ja ma ei tea üldse, kelle poolt olla, sest nii palju lemmikuid on. Ja nüüd on Step Up 4 ka kinos, jeee

Thursday, July 5, 2012


That's so freakishly awesome, I can't even.. I know who I'm keeping my fingers crossed for this season. I hope he stays for long just so I can see him do this. Love it!

Monday, June 18, 2012

Rabarock 2012

Eelmises postituses lubasin veidi pilte ja emotsioone selleaastaselt Rabarockilt. Minu jaoks oli see esimene kord taoliselt üritusel, kuid võin väita, et kui tekib võimalus jälle minna, võtaksin 100% sellest kinni (kunagi tahan ära käia ka Coachella ja Glasbury festivalidel – which would be an absolute dream come true). Väga kihvt oli! P.S. Arvan, et mõttekam on pildid kõik koos paigutada, seega kes ei jaksa muljeid lugeda, scrolligu alla ja vaadaku pilte ja videosid.

Kuna mu isal on selline töö ja tutvused, et mõnikord on võimalik kontserditele tasuta pääsmeid saada, siis seekord sain ka endale külalise pileti ja lisaks kolm kutset, mille jagasin Sirlele, Liisile ja Elisele. Reedel alustasime sõitu Järvakanti ja tänu isale, kes oli läbi nelja tuttava meile ka ühe külalislahke naise hoovis telkimise organiseerinud, suundusimegi esialgu sinna, et telk püsti panna ja siis üritust kaema minna. Issi arvas, et me ei saa neljakesi telki püsti, kui ühtegi meest seltskonnas pole, aga saime üpriski kiiresti telgi üles. Olen pusade harutamise meister! Harutasin telginöörid lahti, mis olid jubedas sasipuntras ja mida keegi vahepeal ka vist punupatsiks pununud oli.

Üritus oli väga lahe! Esimesena nägime suurtest artistidest Dub FX-i, kelle videot “Love Someone“ nägin kunagi tänu Renetile siis, kui sellel videol oli ainult 8000 millegagi vaatamist. Nüüdseks on arv küündinud 14,6 miljonini. Päris muljetavaldav, mis? Igal juhul olime Liisiga Sikist ja Elisest paar rida eespool ja mingi vend lihtsalt vehkis oma küünarnukkidega seal nagu hull. Isa helistas siis, et kas sa autogrammi tahad ja pilti (olin talle igal võimalikul hetkel rääkinud, et tahaks autogrammi, et kuna sa niikuinii backstage’is olla saad, siis võiksid küsida ju) ning otseloomulikult jooksime Liisiga lava äärde, kus isaga kokku pidin saama. Kahjuks Liisi ei lubatud ja pidin üksi lava tagant lavale minema ning sain mõned hetked kõrvalt laval olevaid artiste jälgida. Tegin lühikese video ka. Isa ja tema helitehnikust sõber ütlesid, et ma rahvasumma ei kaoks, et pärast saan pilti teha ja autogrammi ka. Ootasime siis Liisiga ja nägime, et Dub FX oli lavalt alla hüpanud, et paari alles jäänud fänniga pilti teha. Isa ütles hiljem, et Ivar, see sama helitehnik, oli Dub FX-le öelnud, et kas ta näeb neid tüdrukuid, et kui saad, hüppa alla ja mine tee nendega pilti. Jeeeeeeeeeee!!!!!!!! Isa küsis hiljem oma backstage’i passile autogrammi ka. My Dad totally made my day! Thank you!

Vahepeal kõndisime jällegi ringi ning viimase esinejana astus Jägermeistri laval reede õhtul üles Ewert & the Two Dragons oma sellesuvisel ainsal Eesti esinemisel. Olime esireas ja kontsert oli megaäge! Valgusshow ja atmosfäär olid nii mõnusad, pillid ja tehnika suurepärased ning laulud kõlasid superhästi. Öösel läksime magama alles kahe-poole kolme ajal. Nelja paiku kuulsin kaugelt, kuidas rahvas karjus kellelegi telklaval (või kuskil mujal, aga nagu ma aru sain, siis telklaval oli mingi üritus) “korrata, korrata!“ ja tundsin järsku, et nii-nii külm on. Käisin siis autos lisariideid toomas ja panin retuuside peale teksad, sokkide peale sokid, maika ja õhukese kampsuni peale oma pruuni Roxy pusa ja sellele omakorda lisandus fliis ning pugesin siis magamiskoti sisse, mille tõmbasin peaaegu et üle pea. Mõnus soe oli. Hommikul ärkasin üheksa ajal ja tundsin, et jube palav on ja oma peas mõtlesin küll, et milleks mul oli vaja nii palju riideid selga panna??? Õnneks teised nõustusid, et õhku pole ja palav on ning ärkasimegi suhteliselt ruttu ja uus päev võis alata. P.S. Enne E&tTD algust karjus keegi ülejärgmises reas meie taga 15 min jutti “MUUSIKA! MUUSIKA! MUUSIKA! MIDAAA?? PIDUU“ hästi mehise ja kareda häälega. Lol, meil oli nii naljakas lihtsalt. Magama jäädes arutasime, et kui oleksime telklaagris maganud, siis see vend oleks raudselt meie telgi taha nii karjuma tulnud.

Laupäeval nägime esimesena suurtest esinejatest Liis Lemsalu kontserdit, mis oli kontsert väärt viit plussi: heitsime Liisiga (ja algul ka Sikiga) oma lina peale pikali ja nautisime päikese paistel imepärast häält ja mõnusat fiilingut, mille suurepärane bänd ja artist laval tekitasid. Soe tunne tekkis hinge, sest väljas oli nii palav, et keha oli juba niigi soe. Vedas, et nokaka kaasa võtsin, muidu oleks vist kuumarabanduse saanud. Hetkel seda postitust kirjutades olen punane nagu krabi ja kogun julgust, et end aloe veraga kokku määrida. Sikil oli natuke hullemgi. Rõvedad randid on ka bikiinide paeltest, maikast ja lühikestest pükstest. Kusjuures ma ei mäletagi aega, mil mul bikiinide ülemise osa paeltest ees need randid oleksid olnud.

Enne kui Jägermeistri lava juurde Lemsalu esinemist nautima läksime, võtsime kohad sisse RedBulli tourbusi ees, et vaadata Dj Paul Oja ja trummari Kallervo Karo battle’it, mis oli megaawesome!!! Üks mõnusamaid hetki kogu üritusel. Olime laupäeval Liisiga tublid ja sõime lõunaks suitsuforelli ja hautatud juurvilju – njämmaaa!! Ema ka kiitis meid, heh. Ootasime ära The Big Pinki, kelle laulu “Dominos“ teab vast igaüks (isegi mu ema teadis seda laulu, jee). Istusime nende ajal juba kaugemal helipuldi juures. Ma ei teadnud ühtegi lugu, v.a. eelmainitud ja veel mingit, mida olin vaid korra elus kuulnud, aga sõnu ei teadnud, seega oli suhteliselt naljakas seal olla, aga tundus, et inimesed siiski nautisid ja lavaesine oli päris normaalselt rahvast ümbritsetud. Trummar oli neil äge.

Tahtsin väga viimast peaesinejat Jägermeistri laval näha, ent polnud erilist mõtet jääda, sest ükski muu bänd meid väga ei huvitanud ning esinejani oli aega kuskil 5-6 tundi ja isa, kes viimasel ajal mingilt lehelt väga täpseid ilmaennustusi loeb, ütles, et hull paduvihm tuleb ja läheb külmaks. Nii oligi – jube tuul ja varsti juba tibutas kergelt. Tulime ära ja jõudsime ilusti koju. Teel Tallinna poole algaski suur vihmasadu ja õhutemperatuur aina alanes. Siinkohal tahaksin avaldada mõned tänusoovid:
  1. Aitäh Siki, Elis, Liis! Teiega oli tore ja mõnus ning arvatavasti jääb see üritus mulle tänu teile ja võrratutele artistidele väga, väga pikaks ajaks meelde.
  2. Aitäh minu emale, kes meid sinna ja tagasi jaksas sõidutada ning suutis kaks päeva festivalil vastu pidada (tavaliselt ta sellist muusikat väga ei kuula, kuigi tundus, et sel aastal olid artistid vähe tagasihoidlikumad ja ka nö tavakuulajalae sobilikud, mitte ainult teatud kontingendile).
  3. Aitäh, suur-suur aitäh, minu isale, kes meile pääsmed organiseeris, meie kontserdielamuse vägevaks muutis ning kes mind ja ema ka särgi ostmisel sponsoreeris. Suur aitäh!
Nüüd siis pildi- ja videogalerii.

Seenelaval astusid üles erinevad loomeinimesed kirjandusvaldkonnast.
Kultuuritolmu lava ette me ei jõudnudki, korraks kõndisime mööda ainult.

Sikile, Liisile ja Elisele andis issi kutsed, mina sain külalise käepaela :)
Let this amazing weekend begin!
1 pilt ka lava kõrvalt
Heh, megaarmas oli, kuidas üks väike tüdruk oma isa kukil hüüdis mitu korda "Ivo, Ivo, Ivo!!!", kahju, et Ivo ei kuulnud,
aga väga armas vaatepilt oli see :)
Hästi lahe valgusshow oli!

Teise päeva hommik. Päris nii hull küll polnud, nagu Elise olekust pildil paistab, pigem
oli olek rohkem Siki oma sarnane, väljendades elevust ja rahulolu.

"Linnapreilid" hommikust söömas
Hommikusöögi pilt vol 2
Üks musirull väsis ära. Väljas oli hull leitsak ka. Kohutavalt palav, aga tuju oli sellest hoolimata siiski super ja mõnus melu
ümbritses meie tegemisi.
Peaks ka seda nippi kasutama, nägi ilus välja, mugav ja praktiline. Armas. Made by Elis, inspired by Kaia.

Mis Elis selle pildi kohta ütleski? Muinasjutuline? Ma ei kujuta ette, miks
mu telefon sellise pildi tegi, heh.

Suva, millised me välja näeme, vähemalt on pilt olemas ja hea kontsert oli. Isegi mu isa kiitis, et lahe artist :)
Keegi tahtis pildile ja keeldus enne pildi tegemist lahkumast
Love you!
video
video
video
video
video
video

Muidu seda ka, et never mind the rambling, mis videotel taga on, aga vähemalt saate mingitki aimu sellest, mis seal üritusel toimus. Igal bändil olid omanäolised esinemised, eriti meeldisid kitarrisoolod, saksofonid, trummid, mis saateks kõlasid. Suur kummardus kõikide artistide ees, keda me nägime ja loodetavasti avaneb tulevikus veel mõni võimalus taolist üritust külastada.

Wednesday, June 13, 2012

Sünnipäevade hooaeg

24.05.12. Poistega Henrikal. Palju sääski oli. Mängisin algul Henriga mingit mängu, aga mingi hetke pärast pidi ta mängu katkestama, et süüa ja igast toimetusi teha, siis jätkasime Hannoga ja Oskariga, vahepeal Karliga ka vist. Mingi piljarditaoline mäng oli.. Kuigi ei, see polnd piljard ka.. Ah, ma ei mäleta, mis asi see oli. Kõik, kes Henrikal käinud on, teavad, millest ma räägin. Igal juhul oli see mu esimene kord ja algajaõnn ei lugenud midagi: mängisin nii, et Oskar ja Hanno said kõik enda nupud sisse peale ühe, siis ütlesin, et tavai, vahetame pooled ära pretty, pretty please. Ok, vahetasime ära ja ime kombel tulid kõik minu nupud jälle mängulauale tagasi ning Oskari nupud olid kõik mängulaua nurkades asetsevates võrkudes. Wonderful! Aga no, suva see. Tore oli ja naerda sain – seega kaotusvalu polnud väga kibedamaitseline.

25.05.12. Cran Ganaria 2 vol 2. Päevitasin aias sel suvel (kevadel) esimest korda ja pärast seda pole päikese käes julgenud ollagi. Istusin kella kahest poole neljani õues ja lugesin raamatut (kõik, kes mind natukenegi tunnevad, teavad, et ma  a r m a s t a n  lugeda ja kõige meelsamini teen ma seda vihmasel päeval diivanil oma roosa fliisiteki all mõnuledes või ilusa ilmaga õues istudes, sest ausalt öelda ei suuda ma niisama päikest võtta, kuulates muusikat või lihtsalt juttu rääkides, raamatuga on mitu korda põnevam; minu arvates vähemalt). Palav otseselt polnudki, aga kui tuppa läksin, nägin, et olen liiga kaua väljas istunud. Miks ma kreemi ei kasutanud? Muideks, meil on ülimõnusa lõhnaline kerge kreem. Ei kasutanud, kuna ei leidnud seda üles. Totu mina! Silme ees oli, aga ilmselgelt vaatasin ma sellest läbi. Pime kana otsib tera. Määrisin end igast möksidega kokku ja kolm päeva oli valus olla. Miks Cran Ganaria 2 vol 2? Sellepärast, et olen seal kaks korda käinud ja teisel korral käisin rannas vaid esimesel ja kahel viimasel päeval, kuna nägin välja nagu vähk. Nüüd tean, et selleks, et põhjamaiselt hele nahk pruunistuks (või ekstreemsematel juhtudel ära põleks), ei pea minema soojale maale, vaid võib oma aias paar tunnikest intensiivse kevadise päikese käes logeleda ja asi korras. Nagu Norras. Või kuidas see ütlus ka ei käiks.

02.06.12. Liisi pool film. Mu armsal pumpkinil olid vanemad ära sõitnud ja olime kahekesi tema pool ning vaatasime filmi. Võtsin kogu oma DVD-de collectioni kaasa (mida iseenesest polegi nii palju, aga midagi ikka on, jah) ja valisime siis välja „The Notebooki“, sest Liis polnud seda varem näinud (if you ask me, I don’t know how that’s possible.. When she mentioned this little fact to me, I remembered a scene from “One Tree Hill“ about Skills – he said that he saw this movie with his girlfriend and guys from the basketball team (I think it was Nathan or Lucas, actually) said that he got notebooked, lol.. Anyway, I think it’s a movie that almost every girl older than 15 has seen). Vaatasime filmi ära ja Kaia tuli ka koju. Rääkisime siis veidi juttu ja tulin enda koju ära.

Vahelduseks sünnipäeva juttu ka

03.06.12. Karli sünna. Jeeeii!!! Palju õnne Karlile veel kord! Loodan, et uus eluaasta toob palju põnevust ja mõnusaid kogemusi. Henri ja Karliga olime õues, hiljem vaatasime Henrikal filmi. Iti, Riin, Ergo olid ka. Karl läks teletorni või kuhugi.

05.06.12. Õe sünna. Jeeeii vol 2!!! Palju õnne Helerinile! Loodan, et sinu kooli- ja võistlusaasta toob palju häid tulemusi ning suudad reaalkooli lõpetada heade hinnetega. Lisaks loodan, et uus eluaasta on õnnelik ja tore. Õe sünna puhul jõime kodus šampust ja nautisime Eesti-Prantsusmaa jalgpallikohtumist (üle pika aja on hea vaadata, kuidas Prantsusmaa mängib ründavat ja aktiivset jalgpalli).

07.06.12. Siki sünna. Jeeeii vol 3!!! Palju õnne mu pikale, blondile ja siresäärsele cupcake’le! Loodan, et algav eluaasta on täis uusi tutvusi, meeldejäävaid hetki ja palju värvirikkaid ning huvitavaid kogemusi. Sirle sünna puhul kahjuks midagi erilist ei teinud, sest ta viibib hetkel sessi tõttu Tartus, kuid reedel näeme juba suurel üritusel ning siis saame ka veidi tagantjärgi tähistada. Aftekas tuleb Siki sünnale niikuinii millalgi.

Kuupäevaliselt midagi väga rohkem mainida polegi. Olen palju õues ja sõpradega aega veetnud. Eelmine nädalavahetus oli Tanel ka Sauel ja käisime õhtupoolikul Taneli, Henri, Mari (ja Mari koera Pip(p)aga – ma pole päris kindel, kuidas teda nime kirjutada, seega jätame sellise variandi), Kaspari, Kairi ja Taaviga Maidlas, kus Henri ja Taavi käisid ujumas, Kaspar sõudis kummipaadiga mööda veehoidlat ringi. Hiljem vaatasime kõik Itaalia vs. Hispaania jalgpallimängu, kus Kristiina ja Silvia meiega liitusid. Käin hetkel iga päev tööl (kas siis hommikul või õhtupoolikul). Loen nii palju kui saan (mul ootavad välismaalt pärale jõudnud raamatud minu toa laual virnas oma järjekorda, kuid hetkel on käes eestikeelse tõlkega “Beautiful Darkness“, mille autorid on Kami Garcia ja Margaret Stohl; lugesin esimese osa “Beautiful Creatures“ ära ja kuna teine oli käepärast, loen ka järge, kuigi ma ei ütleks, et need väga erilised raamatud on.. Üritan teise osa ruttu läbi lugeda, sest Cassandra Clare’i Mortal Instruments sarja viienda osa poole ei julge ma piiludagi, kuna nii väga kibelen seda lugema, ent ma tean, et ma ei suudaks ühtegi teist raamatut lõpetada ega jätkata, kui selle kord kätte võtan), aga tänu õues olemisele, jalgpallile, tööle, sõpradega koos olemisele jääb selleks kahetsusväärselt vähe aega.

Jalgpalli EM. Finally!!!!!!!! Jalgpalli hull nagu ma olen. Londoni Chelsea võitis CL’i ja mul oli selle üle väga hea meel. Nüüd saab õnneks kaasa elada rahvusmeeskondadele ja minu arvates on see isegi põnevam, sest pole ostetud suurte rahade eest kokku imemehi, vaid (üldjuhul) peab leppima nendega, kes on ning seetõttu võib väita, et meeskonnad on ka veidi võrdsemad. Lisaks on EM-ide ja MM-idega kaasnev melu supermõnus. Pöialt hoian nagu ikka Saksamaale ja Hispaaniale, seekord ka Prantsusmaale, kes lõpuks ometi on oma tülidest ja kõigest halvast vabanenud, arvan, et iga jalgpallihuviline on sisimas ka inglaste toetaja. Taani üllatas positiivselt! Poola üle oli eile õhtul hea meel, sest nad suutsid üllatada ning alistada suure ja tugeva Venemaa koondise ja kohtumisest viigipunktiga väljua. Eks aeg näitab, mis saab. Zelinski ja Kalkun meeldivad mulle kommentaatoritest vast kõige rohkem, sest Kalkun on suhteliselt emotsionaalne (hästi, Kalev Kruusist, minu lemmikkommentaatorist ei ole vist keegi emotsionaalsem) ning tema ütlusi on mõnus kuulata (mõnusam, kui Tiisleri omi igal juhul) ja Zelinski on selline kaine inimene, kelle asjatundlike kommentaare pole väsitav ega ka piinlik kuulata.

Mulle meeldib, et tal on alati kihv väljas suust. No, enamiku ajast. Nagu väike vampiirikiisu.

Nii.. Täna oleme õega kahekesi kodus olnud ja mõtlesime, et lähme välja istuma, määrisime end siis üleni kreemiga kokku, aga nii kui välja jõudsime, tuli päikese ette üks suur-suur pilv ja ei tahtnud kohe kuidagi ära minna. Pildistasin siis oma imearmsat pisikest kiisut, kellel viiendal mail täitus esimene eluaasta, jeee!! Üks nali ka lõppu: õde tegi pannkooke ja küpsetas esimesed neist kõige kuumema temperatuuri peal ning alt olid need kõik veidi tumedad. Sain siis viimase pannkoogi endale ja sellel oli kerge kõrbenud maitse juures ja ütlesin, et hea, et mul on maasikamoos ja piim kõrval võtta. Õde ütles siis, et ära virise, Aafrikas lapsed nälgivad. So what’s the joke, you ask.. Mina oma viimase peal kõrvakuulmisega kuulsin: ära vingu, paavst sõitis jälle ameerikasse. Tundub, et ma pean kellegi Dr. Jack Levine’i, või mis iganes ta nimi ka seal Topshopi reklaamis pole, vidinat kasutama, et kõrvakuulmine väheke parem oleks.

Sel nädalavahetusel viibin Sirlega (ja pole veel 100% kindel, kellega veel, aga plaanid on tehtud ja ära sõnuda ei taha) Rabarockil, seega kõik, kes seda blogi varem lugema juhtuvad, tulge otsige meid üles ja öelge tere ja räägime juttu. Muljeid saate järgmises postituses, loodetavasti pole ma nii laisk ja suudan mõned pildid ka teha, et siis melu ja kõike piltidena teile edastada. Olge vahvad!

P.S. Vabandan, kui kirjavigu on tavapärasemast rohkem, sest ma ei jõua postitust läbi lugeda, pean pesema minema, sööma ja bussile jooksma, et tööle sõita. Ilusat nädalavahetust, kullad!

xx