Hey, hey, you, you! Ok, nüüd hakkas prl. A. Lavigne kummitama. Just wanted to say: minupoolsed suured vabandused, et sel korral jälle nii pikk jutuke tuli. Tõesti, ei teinud meelega. Proovin hoolsam olla. Enda õigustuseks võin öelda, et see nädal on crazzyyy olnud ja pole jõudnud õietigi magada-süüa-istuda-astuda, pidevalt midagi teha, seepärast võib-olla polegi saanud blogiga tegeleda. Igal juhul, kui Sina, kes Sa seda blogi loed, ei jaksa kogu postitust lugeda, siis soovitaksin alla scrollida ja mõningaid pilte (mida pole just väga palju) vaadata, sest iseenesestmõistetavalt, kes selle postituse läbi suudab lugeda, oh my! Minu au ja kiitus talle! Päikest, xx.
19.11.11. Henri sünnipäevapidu. Kolmapäeval oli Henri sünnipäev ja teisipäeval koolis rääkisin Krissule terve aeg, et ära unusta sms’i saata või muul moel õnnitleda. Kolmap sõitsime Krissu ja Oskariga koju ja Oskar ütleb järsku, et Henril ju täna sünna. Muidugi olin ise ära unustanud -.- aga õnneks saatsin sõnumi enne, kui päike loojus ja soovisin palju õnne :) Reedel tähistasime Henri pool. Teema: lapsed. Tutipidu2 nagu ta ise ütles. Krissul läks jälle (see vist iga-aastane traditsioon tal juba Henri sünna puhul) hiljaks. Istusime osa seltskonnaga elutoas ja järsku sisenes mu suureks üllatuseks (polnud absoluutselt teadlik tema tulekust) tuppa imeilus tüdruk, kes nägi välja nagu haldjaprintsess. Kallistasin teda pikalt, sest näeme väga harva, viimati vist minu sünnipäeval Reneti pool, ja seepärast ongi nägemisrõõm vist nii suur. Kusjuures hommikul mõtlesin, et Sandrit pole ammu näinud ja tahaks, et ta tuleks ka, kuigi ma polnud üldse kindel, kas Henri kutsus ta ja olin super-duper-happy, kui Sassi nägin. He’s awesome! Enamiku õhtust veetsingi Sassi, Neu, Rauno ja Liisiga. Vahepeal mängisime koridoris mingit mängu, kus igaüks pidi suurele transformerist (minu arvates nägi see vähemalt väga transformeri moodi välja) legonukule musi tegema, ühtegi kohta ei tohtinud korrata. Hiljem pidid endast vasakul seisvale isikule samasse kohta, kuhu nukulegi tegid, ka musi tegema, seda muidugi Henri algul ei maininud. Twisterit mängisime: tšempionid against the underdogs ehk siis Karl ja Taavi teiste vastu. Sain mängulaual noolt keerutada nagu alati :) Ühe ajal tuli Kaia Liisile järgi ja kuna rahulikult oma voodis on toredam magada, kui tubade pärast kakelda, siis läksin nendega. Üldiselt oli tore õhtu ja tundsin ainult Sikist puudust. Wish you’d been there, darling!
20.11.11. Kergelt unine oli see olek, õppida ka ei viitsinud, kuigi lõpuks võtsin end kätte. Õhtul kutsusid poisid piljardisse, aga jäin hoopiski õega koju, kuna kellaaeg oli suhteliselt hiline ja polnud mõtet kaasa sõita, et lihtsalt istuda. Mängu tuju polnud eriti. Kunagi mängisime Serksi pool pidevalt piljardit. Võõrustajat võita oli küll peaaegu et võimatu, aga tiimitööga suutsime mõnikord jänese kübarast välja võluda. Inglismaal istusime ka mõned õhtud piljardisaalis, kuigi seal oli see mm.. snooker vist, mitte piljard. Need on ikka erinevad asjad eks? Ühes on ju need triibulised ja värvilised pallid, teises on kollased ja punased pallid, right? Igal juhul tundus Torquay's piljard suhteliselt populaarne, päris palju käidi seal aega veetmas. Inglismaast on enamasti head mälestused. Igatsen igaõhtuseid hõrgutavaid toite, millele eelnes kollektiivne lauakatmine laulu ja tantsu saatel, ümbritsevate sõbralikkust ning muidugi ka kõrvu paitavat briti aktsenti. Londonis oli kõigil kiire, Torquay’s oli rahulikum, hubasem. One of the best summers i’ve had. Lisan alla mõned pildid ka probably.
21.11.11. Lumi!!!!!!!!!!!!!!! Nagu 5aastane vaatasin ammuli sui aknast välja ja mõtlesin: oh happy day! Nii kaua olen oodanud ja lõpuks! Ilus, ilus, ilus. Libedus on suur miinus ja muidugi külm on ka, aga kauaks seda lund ikka on, ainult 3 kuud (antud juhul oli kõigest üheks päevaks, aga küll see varsti uuesti tuleb) ja siis ongi läbi, nii et nautikem seniks kuni saab. Kakaod tahaks! Kogu aeg on jube kakao isu, osalt võin süüdistada Kristelit, kes pidevalt isu peale ajab, õnneks mõte RedBullist ei eruta mind niivõrd kui teda. Triinut nägin bussis. Hea on vanu klassikaaslasi kohata ja juttu rääkida ning tore kuulda, et neil ka hästi läheb.
27.11.11. Kohutav ilm on sel nädalavahetusel olnud, nina ei taha ka ukse vahelt välja pista. Täna on täielik torm! Ökoloogia ja keskkonnakaitsetehnoloogia seminaril õhutati meid keskkonda säästma ka kaminasse vähem tuld tehes, ent täna küll ilma ei saa: istungi hetkel kamina ees, oranž tuleleek mu nahka soojendamas. Küünlad põlevad ka: esimene advent. Mulle meeldivad lõhnaküünlad, alati, kui kuskil näen, üritan suure kaarega eemale hoida, sest muidu tunnen sügavat tungi kõik läbi nuusutada (mis tavaliselt ka juhtub). Võin ju olla 19aastane täiskasvanuhakatis, aga vahel olen tõesti nagu 5aastane. Neljapäeval sõitsime emaga kooli ja õde tuli ka meiega ning autos tulid jutuks jõulud ja päkapikud. Päkapikkude jaoks olen tõesti liiga vana and i really don’t give a damn about it, aga šokolaadikalendri jaoks? Mitte kunagi! Eile saingi endale šokolaadikalendri, cannot wait, et saaksin esimesel detsembril esimese šokolaadi suhu pista :) Veel pole teada, kus jõulud veedame, kas Pässas, meil (väga ebatõenäoline), Lool või Saaremaal (probably Saaremaal). Ükskõik, milline neist variantidest ka valituks ei osutu, on see aasta parim aeg, sõltumata sellest, kus pühad veedame, sest oleme koos kõige lahedamate sugulastega. Siiski, kui saaksin, võluksin meid kõiki Hogwartsisse, kuna see tundub ideaalne koht jõulude veetmiseks.
Jätk: õhtul olin piisavalt kaua üleval, et näha
Bridget Jones’s Diary’t esimese reklaamipausini. Seen it a thousand times, aga ikka ajab naerma. See on üks väheseid briti huumoriga filme, millest ma aru saan. Kolmas osa pidavat ka millalgi tulema, teist olen katkendlikult näinud mitu korda, aga mitte kunagi otsast lõpuni. Maybe I’ll watch it someday.
28.11.11. Unustasin mainida, et eile lõikasin nõusid pesumasinasse paigutades terava noaga peopessa ja muidugi läks see naha alla täpselt veits suurema veresoone pihta. Hiljem oli isegi plaastri pealt verd näha. Aga ära ei surnud, jäin elama, so that’s good. Tegelt see polnudki nii hull, ehmatus oli pigem ja valu läks ka varsti ära. Anyway, mm.. Täna ei pidanud kooli minema, kuna insenerigraafika loeng on üle nädala. Polekski tahtnud sellise tormiga nina uksest välja pista. Plaanisin hommikul kaua magada, aga see jäigi vaid mõtteks, kuna otseloomulikult tahtis kass hommikul süüa ja poole 6 ajal tahtis juba välja mu toast. Tuul ulgus ja mühises vastu seda maja seina, kus minu toa aken asub. Jee! Ärkasin üles, kuna väljas oleks nagu äikesetorm olnud ja magamisest ei tulnud midagi välja, loodan, et õhtul on tuul vaiksem ja äkki suudan end varem voodisse sättida. Unimüts. Panin suure ja sooja pusa öösärgi peale, vedasin end siis suurde tuppa diivanile, mässisin end roosa fliisiteki sisse ja avasin läpaka. Õppida kell pool 9 hommikul küll ei viitsinud, seega võtsin lahti filmide ja raamatute (mida vaadata/lugeda) dokumendi ja panin laadima
One Day. Mind häiris selle filmi juures kõige rohkem Hathaway aktsent, mis kohati oli nagu olemas, kohati polnud aga üldse, häiris et võib-olla liiga kiiresti hüpati ühest aastast teise. I wonder, miks nad ühtegi Šoti näitlejannat peaossa ei valinud. Tõenäoliselt seepärast, et Hollywoodi A-listerist näitejanna toob rohkem inimesi kinno kui mingi tundmatu nimi. Mm.. Ma tahaks seda raamatut lugeda nüüd, supposed to be a good one. Romaaniga ei oska võrrelda kahjuks, aga nagu ikka, usun, et raamat on parem, kuigi jah, üldiselt film meeldis mulle. Hea oli, et see polnud selline tavaline girl-meets-boy film, sisu oli ka ikka. Mees, kes Dexterit mängis, oh god! He’s great! Tema karakteri areng oligi filmi jooksul kõige nauditavam asi. Mulle lähevad kõik asjad nii hinge, otseloomulikult ma nutsin filmi ajal ja probably mõne aasta pärast, kui telekast peaks tulema, vaataksin uuesti. Btw,
Love and Other Drugs on ka üpriski normaalne film, aga mulle ei meeldinud lõpp, too happily-ever-after for me selle filmi jaoks. Jake on of course, oh..i'm out of words tbh, he's.. he's everything! Ok, ma lähen söön eilset woki ja alustan mataanalüüsi õppimisega. See jube tuul võiks juba vaibuda. Just sayin...
30.11.11. Kaisaga liftis kinni. Eee jah, juhtus selline äpardus, et läksime Loodusteaduste majja ja harjutustund oli 0-korrusel, aga pidime üles neljandale minema, et protokollid ära viia/tuua/KT tulemusi teada saada. Mõtlesime et ah, mis seal’s ikka, lähme liftiga. Big no-no!!!! Otseloomulikult astusime rõõmsa näoga lifti ja vajutades nuppu lift ei sõitnud. Järsku hakkas liikuma, sõitsime ühe korruse üles, siis tuli kitliga tädi sisse, lõi kaardi läbi ja liikusime 0-korrusele. Muidugi me ei läinud liftist välja, vaid olime rõõmsad, et see tööle hakkas. Ok, olime liftis, uksed sulgusid ja krt! Mitte midagi, jälle! No sentimeetritki ei liigu üles. Vaatasin siis, et see 1. korruse nupp on selline ilus, suur, roheline, et proovin seda, tavai, saime esimesele ja uksed avanesid :D Otsustasime trepi kasuks ja neljandalt ei julgenud liftiga alla ka sõita :D Aga hea uudis on see, et sain KT läbi päris heade punktidega, tho punktid ei loe, arvestatud pidi saama lihtsalt. Nüüd vaja protokollid ka arvestatud saada ja siis on tip-top sellega ning eksamile minek :) Õnneks sel semestril on ainult üks eksam (keemia alused), järgmise semestri tüüpõpingukava vaadates tuli kananahk peale: 30 EAP ulatuses kohustuslikke aineid: akadeemiline võõrkeel (ootan, kuigi kodutöid pidi palju olema, siiski, inglise keel=win), anorgaaniline keemia, materjaliteaduse üldalused, lineaaralgebra (loodan südamest, et ei tule Krissu õppejõudu, see peavalu, kui tuleb sama, kes Oskaril oli eelmisel aastal, siis oleks super), mikro- ja makroökonoomika (majandus pole kahjuks kunagi mu tugevaim külg olnud, kuigi loodan, et saan hakkama, olen püüdlik ja tubli, mitte nagu sel semestril) ja siis on veel sissejuhatus erialasse (jeeee!!!) ja valikainete vahel on võimalik valida: psühholoogia ja loogika või ärieetika. Kaldun esimese poole, Oskar ütles, et seal sai lahedaid teste teha ja lugesin õppekavast eesmärke jms, tundus huvitav, see äärieetika ei olnud üldse paeluv. Pealegi, psühholoogia eksam on kevadsemestri esimese poole lõpus ehk siis 8. nädalal vist, jääb vähem eksameid (kokku 6, lovely!) kuldnokkade tuleku ajaks.
1.12.11. Tere, detsember! Sain päeva alustada magusa ja rõõmsa sündmusega: esimene šokolaad kalendrist. Tegi tuju heaks kohe :) Nüüd olen iga päev võtnud ühe šokolaadi ja ootusärevus aina kasvab. Siiani pole teada, kus jõulud veedame, ise tahaks kas meil või Saaremaal, kuigi esimesed jõulud vanaemata, oleks tore need veeta tema vanas kodus, Kristjani ja Kristini praeguses. Sellel oleks palju miinuseid, agaaaaa sümboolne ja sentimentaalne tähendus on ka oluline. Ehh, eks näis, annan teada. Loodan tänavuste pühade ajal palju pilte teha ja võib-olla jagan neid teiega ka :) Kaameraga tahaks filmida ka, mõtlesin, et hakkangi sellega ringi käima, kuna see on väiksem kui Canoni peegelkaamera ning saaksin samuti jäädvustada ilusaid ja toredaid hetki + seal on pildistamisvõimalus ka, kuigi ilmselgelt pole kvaliteet nii hea kui peegelkaameral. Anyway, hope to keep my promise! Mu seinal on motiveerivad postitid ka ning just ükspäev lugesin neid, ka „keep your word“ on seal. Tõesti, ma püüan alati oma lubadustest kinni pidada. Promise is a promise. Mõnikord pole lubadused suusõnalised, hoopis varjatud ja moraalsed, et ise tead, kas sa räägid edasi või ei räägi, või kas nt abistad või ei jms. Vahel on raske aru saada, aga üritan nii, et ei räägi seda, mida ei taha, et minu sõbrad edasi räägiksid. Kui on selline lihtsalt räägitud uudis, siis ikka võib rääkida, aga kui on isiklikumat laadi, siis alati ei pea paluma vaikimist, ise peaks ka aru saama. Ma ei käi enam eriti Sauel õues, või mis eriti! Ei käigi, paar x olen olnud kuskil seltskonnas, aga see on ka korraks seismine, ikka on alati kellegi poole edasi mindud. Ja seepärast võib-olla ei liigu nii palju jutte minu tegemistest ja suhetest, aga i know for a fact, et väikelinnas liiguvad/tekivad jutud nii, et ise oled viimane, kes sellest pomm-uudisest kuuleb. Ok, mul pole õrna aimugi, kuidas ma jõuludest siia jõudsin, anyway, detsember saabus ilusa ilmaga. Hommikul kell 8 oli matemaatilise analüüsi harjutustund TTÜ V’s korpuses ja pärast seda jooksime Kaisaga rongile. Koju jalutades tegin mõned pildid. Päike paistis nii eredalt ja päikesepaistel oli mõnus soe, varjus aga üpriski jahe.
08.12.11. Ökoloogia kt oli täna, vedas küsimustega rohkem kui mataanalüüsis, aga kui peaks nii juhtuma, et see töö läks siiski aia taha, siis pole vast hullu, b/c mõlemat saab sessi ajal järgi teha. Kohe-kohe alustan homseks VBA kt-ks õppimist ning matemaatikaülesannete lahendamist. Just panin karamelli-/iiriselõhnalise küünla põlema, istun hämaras, vaatan gossip girli midseason finale’t ja joon piparmünditeed (i know, ma ei joo teed, aga kakaod pole, so..what the hell, käib kah!). Kõrvale võtsin mõned piparkoogid ja mandariinid (Kalevi piparkoogid on megahead, nom-nom).
Muideks, mu kiisu, kes on meie peres just kui neutraliseerija – tasakaalustab naissugupoolt ühe meesliikme võrra – magab alati mu materjalide peal, kui mõneks tähtsamaks tööks on vaja valmistuda. Mõned stiilinäited all. Eile oli ta kusjuures väga ehmunud, pool tundi otsisin teda taga, kui koju tulin, sest it was nowhere to be found ja lõpuks leidsin ta diivani tagant kössitamas. Pisike kartis katuselt varisevat lund. Terve õhtu istus suurte silmade ja kikkis kõrvadega ning vabises iga väiksema heli peale. Ise olin eelmine aasta samasugune, kui see suur lumesula aeg oli, Donnaga jooksime maja ümber ringi ja lõpuks istusime kahekesi köögis, ootasime ema ja õde koju, kuna nii freaking scaryyy oli! Seinad värisesid ja eile just rääkisin emmele, kes naeris mu kujutlusvõime peale, et ma istusin kabinetis ja tegin koolitöid, kui järsku hull kolin käis jaaaa ma kiljusin ning Donna ka hulluks läks. Mõtlesin, et nüüd ongi kõik: katus variseb sisse ja ma jään rusude alla. Kujutasin isegi ette, kuidas politseinikud mind taskulampidega rusude alt otsivad (btw, need härrasmehed olid sellistes vormirõivastes, mida näeb inglise detektiivisarjades nagu nt „Hercule Poirot“ ja ee.. ok, kahjuks ma ei oska ühtegi teist nimetada, pealegi meeldib mulle Agatha Christie loodud Miss Marple’ist ja Hercule Poirot’st rohkem lugeda, kui neid teleekraanilt jälgida. Aga jah, nendes tegelaskujude sarjades olen näinud sellistes vormirõivastes seadusemehi, teate küll: sinakad vormirõivad, pikad lõuaaluse kinnitusega mütsid peas. Ok, ma tõesti pean VBA’d õppima (enne vaatan of course gg ära), kuna ma ei taha seda JÄLLE hilja peale jätta. Emme ja Helerin peaksid ka kohe-kohe koju jõudma, saan neile oma päevast rääkida ning loodetavasti kuumava kamina ees õppida. Triinu, kirjuta rohkem blogi, palun (a) :) kalli Sulle ja kõigile teistele ka! Ärge külmetage, eriti tudengid, ainult 1 nädal veel ja siis on 2 nädalat vabadust-eksamiteks õppimist. Ilusat õhtut, mu kallid!
 |
| ökoloogia ja keskkonnakaitsetehnoloogia 1 |
 |
| ökoloogia ja keskkonnakaitsetehnoloogia 2 |
 |
| jaaaaa, muidugi läheb ta mu läpaka peale magama. hea soe. |
 |
| Vasakult: Malin, Magnus (hästi tore poiss Taanist, temaga suhtlesin palju), Hanna?, Phil. Phil oli maailma ägedaim grupijuht! Tema ja Philipiga (allpool) koos olla oli niivõrd lahe ja mõnus, et tundus, nagu nad oleksid pigem su sõbrad kui lihtsalt grupijuhid. Paremat juhendajat oleks raske tahta. |
 |
| Käisime kinos Harry Potteri 5. osa vaatamas ja Liis tuli ka meie grupiga. Jalutasime kail ja nägime loodetest tingitud mõõna. Kind of amazing, Eestis sellist tõusu-mõõna naljalt ei kohta, kui üldse. |
 |
| Philipppp |
 |
| Liisiga üks kord koolist koju kõndides nägime piljardi ees sellist autot. Haha, üks naine tuli vist mehega suitsu tegema, tuli välja, et see on selle mehe auto (mees ise oli üliuhke btw) ja naine naeris ja ütles, et lahe, et me pildistame :D sellisest autost ei saanud tuima näoga mööda kõndida :D |
 |
| Londonis oldud aja jooksul oli suhteliselt halb ilm (Londonist väljas kusjuures pidi ilm ilusam olema, pealinnas on ainult pidevad sajupilved), seepärast pole London Eye'st tehtud pildid ka eriti ilusad ning ei viitsi seda udukogudega rikastatud pildimaterjali siia toppida. |
 |
| :D polegi varem näinud (all vasakul) |
 |
| Kuulsat vahtkonna vahetust nägime ka, of course oli seal rahvast hordides ning mina kui pisike jupats ei näinud suurt miskit sealt inimeste vahelt. Well, natuke ikka, aga mitte palju. |
 |
| Meie Eesti grupp |
 |
| Phil ja Philip korraldasid oma gruppidele väiekse Barbeque, sain Liisi, Liina, Alari ja oh god, mulle ei tule selle poisi nimi meelde, anyway, ühe Eesti poisi veel kaasa võtta ja ütleks nii, et külmast hoolimata oli tore. Aa kui ma tavaliselt Megazone'is jään viimaseks või eelviimaseks, siis Inglismaal, ühel grupiõhtul tegin pooltele poistele ja enamikele plikadest pähe, hah! |
 |
| Ja viimane pilt. Elasin koos 5 tüdrukuga (2 rootslast, 2 austerlast (kirj nii ikka, eks??), 1 hispaanlane + hostpere majutas veel 2 pranstuse poissi (keda ma kunagi seal oldud aja jooksul ei näinud) ja hulka hispaanlasi, kes elasid teisel korrusel, me elasime kolmandal. Mm, siin pildil olen Susie (keskel) ja selle teise Austria tüdrukuga, kelle nimi mulle ei meenu hetkel. Susiega saingi vist kõige lähedasemaks, kuigi need kaks siin olid pidevalt koos, lapsepõlvesõbrannad vms). Hostpere oli super! Angie ja Greg ning nende kaks last olid nii-nii toredad ja armsad. Igatsen siiani Angie kokakunsti, tüdrukute naeru ja õhtuseid kollektiivseid jutuajamisi. Aa, eestlastega käisime igal õhtul McDonald'sis ja ostsime McFlurry't. Alles eelviimasel õhtul avastasime Liisiga klubi, kus praktselt igal õhtul käisime, kõrvalt jäätiseputka, kust sai maailmaparimat jäätist ülihea hinna eest! Ostsin maitsejäätise, kus sees olid suured valge- ja piimašokolaadist pallid ning mees, kes jäätist "serveeris" ei koonerdanud, vaid tõstis ikka nii, et vahvel jäi ilmselgelt väikseks sellisele portsjonile. Fish & Chipsis käisime ka, aga see polnud suurem asi, imo. Ja mm.. Midagi tahtsin veel öelda. Ahsoo, ennist rääkisin Agatha Christiest, naljakas, et just selles postituses, kuna Torquay on A. Christie sünnilinn ning seal on isegi temanimeline muuseum/pood. |
|
Hästi, olge mõnusad ja paid ja, ja, ja.. Jah, that's it for today :)
 |
| John Winston Lennon (09.10.1940 – 08.12.1980) |
Btw, täna on John Lennoni surma-aastapäev. The Beatles on fenomen ja arvan, et see konkreetne bänd poleks iialgi saavutanud sellist menu John Lennonita. He was a great, great musician.
"You, you may say I'm a dreamer, but I'm not the only one" by John Lennon
