Hello, cupcakes! Eelmine kord lõpetasin (vist) Elise sünnale minekuga, seekord siis alustan selle õhtu sündmustega. P.S. Minupoolsed vabandused, et sel korral nii palju teksti tuli. Ma tahaks tihemini kirjutada ja seega väiksemates kogustes ülevaateid teha, agaaa ajagraafik ja ka laiskus kahjuks ei võimalda seda. Suur pai, kes jaksab ära lugeda!
 |
| Muidugi peidab ta pea ära, nii tüüpiline.. |
 |
| Elise sünnal eee.. 3 aastat tagasi äkki? Samal diivanil, samade kulladega :) I absolutely adore these two sweethearts! |
21.10.11. Elis pidas oma sünnipäeva. Nagu alati, olen ma kas väga vara kohal või jään väga palju hiljaks. Õnneks polnud see ainult minu süü, pidin Krissu ka peale võtma ja läksime poest lilli ostma. Kaupsi ees nägime Renetit, Karli ja Henrit, kes meid endaga kutsusid, ahvatlev pakkumine, aga eelistasime siiski sõbranna sünnipäeva. Läksime Kaupsi ja valisime lille juba välja ning avastasime, et kell oli 8 läbi 5 minutit ja lillenurk oli suletud. Meielik. Läksime suurte ootustega Maximasse, aga seal polnud ka midagi ja ostsime hoopis ,,Maiuspala’’ kommikarbi :) klassika, ütleks selle peale. Elise pool olid juba Merke, Siki ja Johanna (ei mäletagi, millal viimati Johannat nägin, kui meie lõpetamine välja arvata). Hiljem tuli Tarja ka. Sõime, puhusime juttu ja naersime. Kümne paiku viis Elise isa meid rongijaama ja suundusime rongiga linna. Jube külm oli väljas. Sain Sikiga kahekesi olla ja rääkida, samal ajal tõi Elise isa teise pundi rongijaama. Eemmm.. Linnas läksime esimese asjana Shootersisse (jah, ma pole kunagi seal käinud. Esimene kord :)) ja Elis ja Tarja kadusid kohe meestesse. Joh, Siki, Krissu ja mina olime nagu õiged naised ikka, hoidsime kokku. Shootersi ees saime kahe poisiga tuttavaks. Muideks, seal ees oli üks asotsiaalist mees, kelle juurde tuli teine samasugune ja nad tegid räppimisbattle’it ning üks neist hakkas nutma :( Päris kurb oli vaadata. Enne südaööd sisenesime Holly, kus oli küll tore, aga vanad, välismaalastest mehed on väga haiged. Eriti, kui nad joonud on. Eks alkohol ja suits ole enamikele meestele süüteallikaks pidudel. Creepy oli vahepeal. Kella kahe paiku tuli Oskar Krissule ja mulle järgi, Siki läks ka koju. Väljas nägime suurt päästekomandot. Ehmatasime algul ära, aga pärast lugesime, et arvati, et Holly’s põleb. Well, seal oli suht suitsune jah. Mu juuksed olid paar päeva üliimelikud pärast sealset külastust ja isegi juuksemask ei teinud algul paremaks. Koju jõudes läksin kohe magama, hea uni oli.
Mataanalüüsi teooria töös 100p, jeee, pikk pai mulle! Õppisin tublisti, terve nädalavahetuse ja olen uhke, et kõik tõestused ja ülejäänud teooriakompoti meelde suutsin jätta. Esimese teooriatöö materjal oli suhteliselt kerge, sain kõigest (peale korrutise tuletise tõestamise, mille pähe õppisin) aru, kui lugesin. Mis veel koolist? Keemia praktikumis läks viimasel korral ülihästi. Hea, et Kareliga paaris olin, kuna ta kallas hapet ja värke bürettidesse, mis on hea, b/c ma oleks pidand nendega muidu ise mässama ja alla poole panema neid bürette või siis tooli peale ronima. See on see lühikese inimese argipäev.
02.11.11. Sel kuupäeval toimus meil väike grupiõhtu tudengimajas, kuhu paljud küll ei jõudnud, kuid mõned võtsid siiski vaevaks kohale tulla (lisaks minule olid kohal Kristel, Kristi, Ruth, Grete, Karel, Mariete, Kreete, Anders ja Triin käis ka vahepeal mööda ning Ebe-Kai oli baarileti taga teenindamas, Kristin talle seltsiks). Algul puhusime niisama juttu, hiljem mängisime kaks ringi aliast. Esimesel korral jäin Kareliga 1 punktiga teiseks, teisel korral vist võitsime Kristiga, ma pole kindel, sest enne viimast seletamist olime küll pikalt ees, ent pidin bussile jooksma ja ei teagi, kuidas mäng lõppes.
05.11.11-06.11.11. Sõitsime hommikul (niivõrd-kuivõrd) Virtsu sadamasse, et sealt praamiga Saaremaale sõita (well, esialgu Muhumaale siiski). Mu onu ja tädi ning Kristjan ja Kristin tulid ka sama praamiga ja seetõttu polnud sõit nii igav. Saaremaale läksime onu (mitte sama) sünnipäeva tähistama. Kokku oli meid 17 inimest ja kuigi tädi maja Saaremaal on väga suur, oli siiski tükk tegu kõigi magama paigutamisega. Pidime ema-isaga teisel korrusel magama, aga kuna mu emal oli hiljuti põlveop ja treppidest käimine on hetkel raskendatud, vahetasime onu ja tädiga „toad“ (see on läbi kahe korruse avatud tuba tegelt) ära ja jäime hoopiski alla. Tundub, et ma olin ainus, kes öösel külma käes lõdises. Keset ööd panin öösärgi peale pusa ja kuigi ma tavaliselt sokkidega ei maga, kuidagi väga ebamugav on see, siis enne magamajäämist somehow teadsin, et hakkab külm ja jätsin jalga. Saime õega eelmisteks jõuludeks mõnusad, megapaksud suletekid ja suveks ilmselgelt vahetasin enda oma õhema vastu, ent unustasin tagasi vahetada. Saaremaa maja on nii-nii suur, et seal on alati jahe, sõltumata aastaajast. Teinekord olen targem, siis pole hommikul kurk nii kähe ka :) Sain sel nädalavahetusel palju autoga (üle pika aja manuaalkäigukastiga autoga) sõita. Iseenesest pole mul midagi selle vastu, aga issi autoga on veits ebamugav sõita, kuna ta BMW on tõesti harjumatult suur. Anyway, tore oli ja kuigi mu õde polnud kaasas, sain endaealistega juttu puhuda ja ka vanematega. Kristjani tüdruk Kristin õpib muideks ka TTÜ’s ja tema kui vanema kursuse tudengi näpunäited tulevad kindlasti kasuks.
Vaatasin mõned päevad tagasi filmi ’Thor’. Algus oli veits mõttetu, ma ei saanud arugi, kes on halb, kes hea, lisaks imelikud võiltus-stseenid. Aga edasi läks nagu iga ameerikalik film ikka. Chris Hemsworth, no tõesti! Oeh... Vahepeal oli naljakas. Mulle meeldivad igasugused müüdid ja mütoloogiaid on nii põnev uurida, nende kohta lugeda. Kui väike olin, siis alati, kui nädalavahetuseti vanaema juures Pässas olin, vaatasin hommikuti Xenat jms sarju, seal puudutati ka Skandinaavia (õigem oleks vist öelda Norra) jumalate temaatikat ja veidi vanemana lugesin ka natuke nende kohta. Siin filmis häiris see, et jumalatevahelised seosed polnud tõetruud ja ei samastunud seega mütoloogiaga (nt Loki kui Thori vend ja Odini poeg), tho, see film on vist tehtud samanimelise koomiksi põhjal, nagu ma hiljem lugesin ja youtube’i intervjuudest Chrisiga kuulsin. Aga meeldis, et naljad jms olid tänapäevased, aga mitte labased, nt see, kui Thori sõbrad tulid teda Maale päästma, siis need kaks venda katusel ütlesid Jackie Chan, Xena ja Robin Hood on linnas. Naersin, kui Natalie Portmani tegelaskuju kõikvõimsa kõuejumala teist korda alla ajas. Meeldis, et lugu ei veninud, vaid pidevalt oli tegevus. Mõnikord on sellistes fantaasiafilmides ühe koha peal tammumine ja lõpus läheb madinaks, siin oli kogu aeg midagi ja avastasin end lõpuks Thorile kaasa elamas, kui ta üritas päästa enda sõpru ja Maa elanikke Loki saadetud roboti (või mis iganes see ka polnud) hävitustöö käest. Chris Hemsworthi mehine ja kare hääl tekitab kuidagi hea ja kaitstud tunde. Meeldis, et film oli hoolimata temaatikast siiski inimlik ning kui ma ei teaks, et järg ka tuleb (2013 sügisel vist), siis oleksin rahul lõpuga, sest kõik jäi lahtiseks. Ei olnud nii nagu tavaliselt Hollywoodi filmides: maailma ähvardab oht, siis peab hea maailma päästma, armub, peaaegu sureb ja päästab maailma ning saab naise. Meeldis, et lõpp ei olnud täpselt määratletud, igaüks saab ise fantaseerida, mis Thorist ja Maale jäänud sõpradest edasi saab, tho järg tuleb (kuigi filmi ’I Am Number 4’ puhul oli sama, et pidi tulema järg (vist) aga ei tulnud, well, Thori puhul on linastuskuupäev ka paigas vist juba). Selles mõttes see lõpp meenutas Camus’ sulest sündinud teost „Võõras“, kus lugejale jääb võimalus ise otsustada, kuidas raamat tema arvates lõppeb. Häiris veidi, et pahade karakterid ei olnud piisavalt mitmetahuliselt välja arendatud ja Loki motiividele oleks võinud rohkem keskenduda. Teist korda ei vaataks, aga muidu oli üle keskmise hea. Nüüd tahaks mingi raamatu otsida raamatukogust ja mütoloogiaga veidi rohkem tutvuda. Tahaks järge näha, et teisi maailmu näha ja avastada.
Eile olin arvutis, kui sain üllatava kõne Henrilt (neljapäeva õhtu siiski) ja läksin siis poistega õue. Krissu pidi Henri sõnul ka tulema millalgi, aga kahjuks see nii polnud. Well, nende poistega koos olla pole ka eriline piin. Algul tulid Henri, Karl ja Neu mulle järgi, hiljem läks Rauno oma tüdrukule järgi (ja tagasi nad ei tulnudki) ning meiega liitus hoopiski Oskar. Läksime Henrikale sooja ja filmi vaatama. Karl pidi koju minema ja Taavi tuli asemele (nagu mingi teatejooks kõlab see, igakord, kui keegi ära läheb, tuleb keegi asemele. I guess, et elus ongi nii, nagu see ütluski käib, et loodus ei salli tühja kohta, ükskõik, mis valdkonnast siis ka ei räägitaks). Vaatasime poole kaheteistkümneni (kahetsen veits kellaaega, kuna täna hommikul oli väga raske ärgata ja informaatikas mu pea lõhkus.. nagu keegi oleks kogu aeg mu koljule survet avaldanud või ma ei teagi.. polnud tore, viimasel ajal on unest väga suur puudus) filmi ’Larry Crowne’, peaosades Tom Hanks ja Julia Roberts. Suht tore oli isegi.
Kusjuures, terve filmi vältel mõtlesin, et tahaks ise ka sellisel kursusel osaleda, annaks palju julgust juurde ja inimestega suhtlemine tuleks kolm korda kergemini välja. Esmapilgul olen kinnine ja tõsine, tavaliselt ma ei oska võõrastega kohe sina peale saada või klappi leida, aga mida aeg edasi, seda avatumaks muutun ning usun, et oma lähedastele olen kui avatud raamat, mida pole eriti raske lugeda. Kuigi viimasel ajal üllatan ise ka end sellega, kui palju ma viimase aastaga kasvanud ja arenenud olen. Lisan veel mõned pildid ja lõpetuseks tsitaadi, mis võib-olla oligi turning point mu mõttemaailmas viimase kahe kuu jooksul. Ühes hiljutises Grey osas, btw, ütles Alex, et talle ei meeldi George’ist rääkida, kuna see meenutab Izziet, aga Izzie on läinud, George on surnud ja Mer, Cristina ja ta ise on teised inimesed. Kõik on muutnud ja miski pole sama. Elu on juba kord selline, et see ei jää seisma, liigub pidevalt edasi, kas me seda tahame või mitte, ja igaühe enda teha on, millises suunas ta edasisi samme astub. Teid on mitmeid. Pole mõtet jääda ühte kohta tammuma, eriti, kui see koht on end juba ammendanud. Vaatan alati imetlusega inimesi nagu nt Triinu (ta raudsel kirjutab mulle hiljem, et ma ''kiitsin teda üle vms''.. oh sind!), kes lähevad välismaale õppima, hoolimata takistustest ja raskustest ning leiavad end võõras keskkonnas, kogevad elu ilusaid ja ka inetuid külgi iseseisvalt ning astuvad hundile omase julgusega vastu kõigele, mis elul takistuseks ette on lükata. Julge hundi rind on rasvane ja kui lotot ei mängi, ei saagi ju võita. Seega, võtke riske ja proovige midagi uut. Luban, et enne aastavahetust proovin ise ka midagi täiesti uut :) Tsitaat siis:
’You can’t start reading the next chapter of your life if you keep re-reading the last one’ by anonymous, i guess.
