Nonii. Eelmisel nädalal toimus ridamisi toredaid sündmusi. Kolmapäeval sain Sirlega kokku ja vaatasime kinos piraate. Pirates of the Caribbean on ülim meelelahutus, ükskõik, millist osa parajasti ei vaataks ning neljas ei erinenud varasematest huumori, süžee ega ka näitlejatöö poolest. Olen alati mõelnud, mis mind Jack Sparrow juures rohkem paelub, kas tema mõttemaailm või asjaolu, et teda kehastab alati suurepärane Johnny Depp? Ilmselt ei kaalu kumbki teist üle. Film ise oli äge! Algul olin nagu paljud teisedki skeptiline, sest K. Knightley ja O. Bloom ei tee kumbki neljandas osas kaasa, ent selle asemel täitsid tühjaks jäänud koha Penelope Cruz, Ian McShane ja Sam Claflin. Tagantjärele mõeldes oligi Elizabethi ja Willi lugu lõppenud ning kardan, et nende storyline poleks enam nii atraktiivne olnud. Anyway, i liked it! Kusjuures, eelistaksin iga kell selliseid piraate nagu J. Sparrow ja Barbossa, kui neid, kes päriselt kaasaegses maailmas eksisteerivad. Heh, kui väike olin ja Segasumma Suvilas käisin (umbes 8-10 suve), pidime end Pipideks ja mereröövliteks riietama :) Head mälestused.
Reedel käisime emme ja õega Kaberneemes. Emme ja Helerin said uued soengud, mina sain aga autoga sõita. Laupäeval olime õega kodus, emme-issi läksid sünnipäevale, pidin nad sinna viima ja öösel tagasi tooma. Enne käisime onutütre juures õnne soovimas, istusime õues, sõime maasikaid ja mureleid. Mul on ülitoredad lähisugulased! Päris tore oli üksinda Botaanikaaiast tagasi sõita, kui päike silma paistis ja kõik kohad autosid täis olid. Vaatasime õega siis kodus mingit filmi, mille pealkiri oli ,,Minu parima sõbra tüdruk’’, mis alguses oli väga mõttetu, hiljem läks paremaks, aga viiest pallist annalsin kaks. Treilerist tundus ägedam :( Öösel, kui vanematele järgi sõitsime, saime megapalju naerda. Muidugi ei pannud me ennast pidulikuult riidesse ning kui kohale jõudsime, ütles emme, et tulge sisse, sööge kooki ja varsti lähme. Läksimegi, kuigi mõlemal oli väga imelik, sest kõik teised olid ülikondades ja imeilusates kleitides, meie aga kodustes dressides. Ei olnud naljakas. Issi ja Ülo rääkisid naljakaid jutte ning sõime megahead kooki, onu Tom lehvitas pidevalt teisest laua otsast. Hiljem, kui auto sooja panime (Botaanikaaias oli väga külm), tuli raadiost meie lemmiklaul (tegelt pole, aga kui see tuleb, on nalja nabani) ning tegime oma firmaliigutust (haha, tõtõtõtõtõtõtõtõ, nüüd mind kummitab see laul.. ). Ma poleks kunagi arvanud, et seda ütlen, aga vahel on õega lausa priima koos olla. Veerand kolm hommikul jõudsime koju.
Sel nädalal, mis on vaid viivu kestnud, olen niisama logelenud ning vaadanud kaks filmi (ma ei tea, mis mul viimasel ajal nende filmidega on, i guess, et pole ammu vaadanud ning tahaks reaalsusest põgeneda; praegu loen ühte raamatut ning vaatan hiljem ka filmi ära, eks siis annan pärast teada, kuidas oli) eile ühe ja täna teise. Eile vaatasin sellist filmi nagu Waiting for Forever. Omg! See oli hea film. Pani elu üle mõtlema ja mulle väga meeldis. Alguses kahtlesin, kas tahan edasi vaadata, aga mida rohkem vaatasin, seda enam tahtsin teada ja näha ning kahju oli, kui lõpp kätte jõudis. Kui aus olla, vaatasin filmi aint sellepärast, et Rachel Bilson on peaosas (O.C. igatsus tuli, aga ei viitsinud ühtegi osa vaadata, seega otsustasin RB filmi kasuks), umbes minut pärast algust nägin, et Matt Davis mängib ka seal ja kuigi mulle tema tegelaskuju ei meeldinud, on ta ikka super! Ei kahetse, et poolteist tundi kulutasin. Täna vaatasin aga linateost, mille pealkiri on The Time Traveler’s Wife. Esialgu oli raamat, millest tehti film, ent kahjuks pole ma kuskil seda raamatut näinud. Samuti üks hea film, mille vaatamist ma ei kahetse. Kui vihmasel päeval midagi teha pole, siis kahte viimast filmi soovitan kindlasti vaadata! Just wonderful. Oeh! Nii ilus sõna: wonderful. Täna käisin koolis ka, kogusin allkirju ringkäigulehele, et gümnaasiumi lõpetada, tagastasin viimased õpikud ning sain Lummarilt infot lõpetamise aja kohta: 21. juuni, kell 15.00.
 |
| By A. Warhol |
 |
| by C. Oldenburg |
Nii palju siis minu tegemistest. Nüüd muud juttu. Kunstis pidime kõik (lol, nagu alati teevad ülesande ära vähesed) tegema esitlused, vist selleks, et õpetaja saaks neid järgmisel aastal ise kasutada. Kui mugav! Tegin popkunstist ja leidsin ülihuvitavat materjali. Loomulikult olin varem kuulnud Andy Warholist ja tema Campbells’i supipurkide disainist, ent ma ei olnud teadlik sellest, et tema ,,8 Elvist’’ müüdi 100 miljoni $ eest, selle piiri on ületanud vaid väheste kunstnike maalid, nagu Picasso, van Gogh ja Renoir. Leidsin ka ülihuvitava skulpturisti, kes on vapustavaid töid teinud: Claes Oldenburg, kes btw on küll USA skulptor, kuid sündinud Rootsis. Ajalooõpikust on vast kõigile kaheteistkümnendikele tuttav Richard Hamiltoni tehtud pilt, mille pealkiri on Just What Is It that Makes Today’s Homes So Different, So Appealing? Mulle on muljet avaldanud nt erinevad impressionistid oma muusika, kunstiga, meeldivad ka teistest ajastutest inspireeritud ja kujunenud loomingud, ent popkunstist ei teadnud ma eriti midagi ja hea meel on, et uurisin.
Üritan millalgi veel kirjutada, seniks palju kallisid!
Aa! Miks on olemas sellised putukad nagu sääsed? Minu mõistus ei võta seda. Vastikud elukad. Tigedad.
''Truth is nothing. What you believe to be true is everything.'' - Will Donner (Waiting for Forever)
