Hey all the princes and princesses in the world! Paljud on küsinud, et kas ma ei kirjuta enam blogi. Kirjutan küll, aga lihtsalt aega pole. Selle nädalavahetusega ja järgmise nädala algusega pean ära õppima järgmised asjad: joonestamine (4 tööd, 1 on õnneks valmis), kunstis suur töö, mida ma pole veel a3'le alustanudki, aint kavand on valmis, siis esmaspäevaks on mõnusalt kohe hästi ,,vähe'' õppida, nimelt ajaloos 61 lk kt'ks, matemaatikas kt'ks (kursuse hinne sõltub sellest, 2% juurde vaja, siis kursus 5), vene keeles jutustada ja esitlus teha, teisipäeval on musas töö, kolmapäevaks kirjanduses õpimapp, sest et kolmetunnine kirjand on, õnneks mul on sisukokkuvõtted praktiliselt kõik tehtud, paar tk veel teha ja tsitaadid ja teemade alla vaja liigitada, siis neljapäeval on veel bio töö ka ja reedel on ülimõnus suur füsa töö (a). Aa ja tuleb välja, et kullakallis üh.õpetaja on pannud ekooli, et uus teema tuleb ka esmaspäevaks ise läbi võtta ja inkas vaja teha 2 lk harjutusi ja siis A4 peal kahelt poolt paljundatud tv ülesanded. Jess! Lisaks kõigele pole see nädal üldse hästi läinud. Esmaspäeval oli kohutav insident, mida osad teavad, ma ei hakka siia ümber kirjutama, sest ma lubasin kellelegi, et ei mõtle sellele enam.. Siiski.. I feel bad. Eilne oli kõige tipp. Aga elu ongi nagu majandus, tõusud ja langused. Kõik läheb paremaks. Peab minema.

15. sept tegin load ka ära. Õnneks esimese korraga. Ei pea enam muretsema selle pärast. Ja kuigi ma arvasin, et ei saa autot, issi ütles, et nad müüvad Nissani maha ja siis emmega saame Peugeot'iga sõita, siis tuli välja, et issi sõidab siiski Nissaniga ja ma sain BMW endale. Kõik nii sillas sellest, et see on BMW, minu arvates vahet ei ole. Kaspar ütles, et ma pean eeskuju näitama huligaanse sõidustiiliga, aga ma sõidan kolmekümne alas valdavalt ikka kolmekümnega jms.. Tundub et igal reeglil on erand.. 

Kool on nii masendav.. Varem mulle meeldis koolis käia ja ma tahan tegelt siiani inimeste pärast seal käia, aga ma lihtsalt ei jaksa enam.. Mingit tahtmist pole käia seal.. Eile jäid joonestamine ja matemaatika (kokku 4h) ära ja ma lihtsalt ei läinud kooli, sest tahtsin magada.. Nii väsinud ka viimasel ajal.. Kogu aeg vajuvad silmad kinni.. Tahaks, et saaksin aega peatada ja lihtsalt unustada kõik oma mured. Hetkel neid lihtsalt väga palju kogunenud. Pean selle kahe nädalaga Lummari juures riigieksamid ka kirja panema. Ma ei teagi, mida oma tulevikuga peale hakata. Väga haige.. Ma pole milleski silmapaistev. Olen üle keskmise, hea, aga mitte suurepärane. Teised ei arva, et ma olen lihtsalt hea, aga kohati ikka tunne, et milles ma siis parem olen kui teised? Miski peab ju olema.. Eks ma üritan välja nuputuada..

Teisipäeval oli õpetajate päev.. Heh, olime Sikiga mu kunagine inglise keele õpetaja. Õpetasime väikeseid jumbusid, mängisime nendega ja jagasime komme ning ühele kolmandale klassile õpetasime tähti (m, n, o). Üllatavalt tore oli. Aint et kui ma neid väikeseid kolmanda klassi lapsi pildistama hakkasin, siis nad läksid täiesti crazzzyyy'ks kätte ära ja tõuklesid ja tahtsid kõik pildile saada. Karjusid nagu segased :D Muidu oli OK :) Mõned pildid siis:

Kas Sina, kes Sa seda postitust loed usud saatusesse? Ma usun.. Mõnes mõttes.. Usun et on peaeesmärk, kuhu peame jõudma, me ise lihtsalt valime, kuidas sinna jõuame. Ise valid, kuidas ja kellega, kas üle kivide ja kändude, läbi raskuste tähtede poole, või tammud mööda lihtsamat teed.. Iga üks on oma õnne sepp. Hetkel on mul valida neli teed. Ja ma ei tea, millist valida. Ma kardan..

Just the cutest picture, isn't it?

Ma ei mäleta, kes seda ütles, aga here it is: ,,Everything is okay in the end! And if it's not okay then it's not the end!'' Pean seda meeles pidama..

Sügis on käes :) Pildid on eelmisest aastast, sel aastal pole pildistanud.. Aga.. Pole vast hullu :)

 

 

 

 

Käisin täna ujumas kehalises ja hea tunne oli üle pika aja ujuda.. Kolmapäeval käisin ka.. Aga täna tunnen, et mu kurk valutab :/ Võib-olla külmetasin :( Ei taha haigeks jääda.. Ma ei saa seda lihtsalt lubada endale :S Järgmine nädal tuleb ära kannatada ja siis loodetavasti tuleb kergem nädal..
And I'm a Little Bit Lost Without You, And I'm A Bloody Big Mess Inside.. Kummitab mind.. Terve tänase päeva.. Ja ujudes ma laulsin peas seda lugu eks, siis kui pärast pesemist kreemitasin ja panin riidesse, siis tuli see laul kõvasti raadiost (kõlarist), mis seal riietusruumis on.. Päris hea või mis?!

Ülejärgmisel reedel läheme abiturientidega KUMU'sse. Olen seal käinud, aga kindlasti näen midagi uut. Mõnes mõttes tahaks minna, samas.. See tuleb ,,ülihuvitav'', sest täidame töölehti, mis tähendab, et ma ei saa jälgida neid asju, mis huvitavad, vaid pean tähelepanu suunama nendele asjadele, mida tuleb kuulata. Aga vähemalt saab ennast harida :)

Okei, mul selline tunne, et see postitus on nagu täis ainult virisemist, üks häda teise otsa. Sry ab that! Hetkel lihtslat selline periood. Küll varsti räägin midagi rõõmsamat ka :) Panen nüüd pildid ära ja siis lähen hakkan õppima.. Muidu ma ei jõuagi valmis selle tohutu õpikoormusega.

No I won't give up, no I won't break down, sooner than it seems life turns around.. Good song i must admit

,,For it was not into my ear you whispered, but into my heart. It was not my lips you kissed, but my soul'' - Judy Garland

Ärge külmetage! hugggss :*:**