Well.. Not exactly. Unlike M. L. King I have no clue what my dreams are. Yet. Imelik on mõelda, et minuvanustelt nõutakse, et nad teaksid, kes nad on, miks nad siia maailma on sündinud jne. Tunnen, et olen liiga noor, väljakujunemata. Öeldakse ju, et inimese iseloom kujuneb välja esimese nelja eluaasta jooksul ja hiljem saab vaid tema nö. oksi painutada. Kuid sihid ei ole mõnel ka neljakümnendaks eluaastaks välja kujunenud, mis siis veel kaheksateistkümneaastastest täiskasvanuhakatistest rääkida!
Eeee.. See oli kirjutatud ma ei teagi millal, väga ammu igatahes. Anyway, ma tean, et pole ammu kirjutanud, aga selleks on ka põhjust. Olen tegelenud õppimise ja kõige muuga, pealegi leidsin, et mõttekam oleks kirjutada siis, kui kõik eksamid läbi. Vahepeal olen kirjutanud igasuguseid märksõnu oma tegemiste kohta, et meelest ei läheks ning järgnevalt räägingi senistest tegemistest. Hope you're ready, bcs it's gonna be a long one..
14.02: sõbrapäev. Umbes seitsmendast või kahkesandast klassist alates olen igal aastal sõbrapäevaks suure laadungi kaarte ja küpsetisi teinud. Sel aastal otsustasin, et kuna lahedaid ideid pole ja aega ka napib (sõbrapäev tuli tänavu väga ootamatult), siis pole vast hullu, kui midagi erilist ei nikerda. Arvan, et mu sõbrad teavad niigi, et nad on mulle armsad ja kallid ning need, keda tol päeval ei kohanud, said armsad sõnumid kätte. Loodan tõesti, et keegi ei pahandanud. Aa! Gerda tegi muffineid ja Elis tõi küpsiseid, mida ta lahkesti kõigi klassikaaslastega jagas. 2 nunnut :) Heh, Siki on mul ka ära märgitud, ent ma ei mäleta, millega musi tegeles. Henri igal juhul kinkis mulle armsa südame :) Aitäh sulle!
Kas 14.02 oli emaspäev? Selle all on kirjas Asso Treksler. Well, kui gümnaasiumis esimest õppeaastat alustasime, oli meil valida nelja valikaine hulgast: riigikaitse, majandus, meediaõpetus ning prantsuse keel. Algul valisin majanduse, aga pärast esimest tundi tundsin, et see pole minu jaoks ja valisin hoopis meediaõpetuse. Sellest on tegelikult palju kasu olnud (mitte, et majandus mööda külgi maha oleks jooksnud), nt olen videokaameratega sinasõbraks saanud ning palju nalja on filmimistega saanud, lisaks õppisime kompositsiooni ning kuidas nt päikeseloojangut/-tõusu üles võtta jne, ka tehnilise poole pealt õppisin palju juurde. Kaldun tegelikult teemast kõrvale. Tulles tagasi valikainete juurde, siis üheks neist oli riigikaitse, mille väga paljud ka valisid. Heh, esimeseks õpetajaks oli H. Simm, ent temaga läks nii nagu läks ja koha võttis üle Asso Treksler. Kusjuures kõik nö. riigikaitsjad said õppeaasta lõpus osaleda riigikaitselaagris, mis kestis kaks päeva tsivilisatsioonist eemal. Oeh, hate this, et ma ei suuda midagi rääkida, ilma et kalduksin teemast täiega kõrvale. Asso käis koolis rääkimas Afganistanist, nimelt oli ta ise sõjakoldes ja jagas meiega kogemusi ning mälestusi. Kuigi sõda on minu arvates täiesti mõttetu, oli siiski väga huvitav kuulda, mis seal tegelikult kohalike ja äärmuslaste vahel toimub. Ta näitas jubedaid pilte putukatest, õhh. Arvan, et kõik teavad juba, et putukad on mu nõrkus. Jutuks tuli ka näiteks liivatorm, kohalike elu ja ka sõdurite igapäeva elu ning see, millega Eesti üksused Afganistanis täpsemalt tegelevad. Ühel õhtul vaatasin ka kahekõnet ning seal rääkis arst, kes samuti Afganistanis praktiseeris. Mulle meeldib selliseid asju kuulda, kuna need inimesed on palju elu näinud. Võin ju öelda, et olen pool Euroopat läbi reisinud, kuid ma pole elu näinud ja kuulda, kuidas elu väljaspool armsat ning kodust maailmajagu käib, eriti piirkondades, kus inimestel pole taolisi privileege ja võimalusi, on huvitav. Siis saab ka kahe jalaga maapeale tagasi tulla, mõeldes, et minu tühised murepilved pole absoluutselt nii tumedad kui mõnel, kellel pole oma kodu, kes elab sõjakolded, kes peab päevast päeva nälga kannatama etc. Igal juhul leian, et need, kes Afganistanis ja Iraagis rahu eest võitlevad ning enda elu ohtu seavad, on kangelased.
15.02: T. H. Ilves. Järgmisel päeval oli terve koolimaja elevust täis: kohal olid erinevad meediaväljaanded ning kõik olid ilusti ja kenasti riides ja ärevad, sest president tuli kooli, kuna ingl. k õpetaja ja tema klass osalesid sõnavõistlusel ning nagu aru sain, tuli riigipea neid tänama.
16.02: loen paberilt, et huvitav valimisdebatt. Arvan, et see oli siis, kui Aaviksoo ka stuudios oli. Ma pole eriti tema tegemistega varem kursis olnud ja kuigi poliitika (mis Eestis just eriti viisakas ja sõbralik pole) on mind huvitama hakanud, siis endine TÜ rektor pole mu huviorbiiti sattunud. Tolleõhtuses saates pildus ta irooniaga kriitikanooli ning naljakas oli kuulata, kuidas tark inimene rumalate suud sulgeb. Paralleele tooksin Triinu U’ga, kes Rootsi sõites (või tagasi tulles) purjus meesterahvastel suud kinni pani ja uhkelt täbarast situatsioonist välja tuli. Arvan, et keegi teine poleks nii viisakalt halvasti suutnud öelda, isegi joobes noormehed ei osanud midagi kosta. Loen ka, et olen elu halvima kirjandi kirjutanud, kuid kahjuks ei suuda ma midagi meenutada.
23.02: Kylie Minogue. Issi saab vahel tänu tööle tasuta kontserdipääsmeid ning me saime ka õega kaks piletit. Päris äge oli. K on jumalik! Lihtsalt taevalikult ilus. Kuigi oleme õega üpriski erinevad, on vahel tore tülitsemata suhelda ja koos aega veeta.
26.02: Külalised. Mulle maitsevad väga: kala, erinevad wokid, pastatoidud, salatid. List jätkub muidugi, ent ma kardan, et kalduksin liialt teemast kõrvale, kui edasi kirjutan. Sass, üks väike poiss, rippus mul terve õhtu kaelas. Ta on megaarmas, aga see oli veidi liiast, kui ma vetsu tahtsin minna ja ta mu käest lahti ei lasknud ning pidevalt uut filmi vaadata tahtis. Mulle meeldivad väikesed lapsed, aga nad võivad vahel ülitüütud olla. Õhtul oli ,,Eesti laul’’ ja vaatasin seda Rene pool. Minu 2 lemmikud kahjuks finaali ei jõdnud, kuid neid mängitakse raadios väga tihti.
01.03: rassism. Klassis tekkis arutelu nahavärvi ja selle üle, kas ja kuidas see mõjutab inimest kui isiksust ning kas see teeb ta teistest nö madalamaks. Kuidas saab üldse väita, et keegi on halvem, kuna ta sündis sellisena, nt üks silm suurem kui teine, halvatuna, autistina, HIV-iga vms, k.a. teistsuguse nahavärviga. Pigmendisisaldus inimese suurimas organis ei tohiks määrata tema edukust ühiskonnas. Nn valge inimene on teinud palju rohkem kurja kui mõni teistsuguse nahavärviga. Eksootiline välimus ning iseloom võivad olla palju huvitavamad kui põhjamaisel ja tuimal eurooplasel. Lõpetage need eelarvamused ja õppige inimesi tundma! Nad ei saa muuta seda, millisena sündisid, kuid suhtumist saab muuta iga kell. Be curios, not judgemental. (Walt Whitman)
Ja üks asi, mis veel häirib: ma ei naerata tihti ja väga häirib, kui küsitakse, et miks ma nii kurb olen või tee rõõmsam nägu jms. Well too bad, et mul ongi selline nägu ja ma ei pea kogu aeg suu kõrvuni olema, et näidata, et ma pole kurb. Kas tõsine=kurb? Igal juhul on mul ülikõrini olukorrast, kus pean pidevalt kinnitama, et kõik on korras ja ma ei nukrutse. Kuigi ma ei naerata ja ei sära, ei tähenda see, nagu ma poleks õnnelik, i just don’t show it all the freaking time. So please, stop asking already..
03.03: The Lovely Bones ja Arc de Triomphe. Proovisin eelmisel suvel seda raamatut lugeda, jube ja väga tülgastav oli lugeda kohta, kus naabrimees noore tapetu vägistas. Ekraniseering iseenesest oli hea ja paeluv, tubli näitlejatöö naabrimeest kehastanud Stanley Tucccilt, kes muideks mängis filmis ,,Saatan kannab Pradat’’. Peaosades olid veel Mark Wahlberg, Rachel Weisz, Saoirse Ronan ja Susan Sarandon. Soovitan vaadata! Kaasahaarav ja kohati maagiline. Lisaks soovitan lugeda ,,Arc de Triomphe’i’’, mis on Remarque’i läbilöögi romaaniks, pajatades kättemaksuihast, armastusest ja ühiskonnast, kus dokumentideta oled eikeegi. Väga mõnusalt kirjutatud ning erinevalt paljudest raamatutest, kus sihtgrupiks on kas poisid või tüdrukud, sobib see nii nais- kui ka meessugupoolte esindajatele.
12.03: mess. Emme kutsus mind mingisugusele messile Eesti Rahvusraamatukokku, võtsin Kristeli kaasa ja läksime uurima. Saime lahedad kahe otsaga markerid (roheline/kollane), EURES’i märkmiku (post it-id ja need ee.. kleepekad, mis panna järjehoidjateks, neid on palju seal vahel), mingisuguse riidest koti, erinevaid töökuulutusi, rääkisime Dream Foundationi esindajatega, kuulsime vabatahtliku elust Euroopas ja saime infot, kuidas korraldada rahvusvahelisi noortealgatusprojekte. Käisime ka loengul, kus räägiti töötamisest Hollandis, mis oli üpriski informatiivne, kusjuures Hollandis on töötasu vanusega kooskõlas, st et mina 18-aastasena saaksin teatud töötasu, Kristel 19-aastasena saaks aga kõrgemat palka. Enne kui ära hakkasime minema, lugesime seinalt veel rahvusvahelisi töökuulutusi ja komistasime ühe Norra töökuulutuse otsa, millega sai palju nalja. Nimelt oli kuulutuses kirjas, et majutust pakutakse, kuid accommodation oli NO. Lisaks oli mingil teisel (ka vist Norra) otsitud pitsameistrit, kus kirjavead olid sellised et vaata ja imesta!
Lähen praegu eurovisiooni vaatama. Kirjutasin enne pikema postituse, kui see siin, aga edasine on veel pooleli ja nkn ei jõua keegi korraga seda kõike läbi lugeda, seega see oli vol. 1, neid tuleb veel & i promise, et kirjutan sagedamini ning püüan mitte väga pikka vahet sisse jätta enam. Kalli!
P.S. Kui ma pole siia pikka aega kirjutanud, võite iga kell mu tegemisi järgida tumblr'ist.
